aktsioone Baltimaadel Berliin ei takista. Rootsi kuulutas üle päeva oma neutraalsust. Jänkid oli otsustanud Vana Maailma hullusse mitte sekkuda. Londoni ja Pariisi toetus kallaletungi korral jäänuks verbaalseks hukkamõistuks ei enamaks. Samal ajal pakkus Moskva allakirjutamiseks dokumenti, kus ta mitte millegagi Eestit ei ähvardanud soovis üksnes paigutada määratud ajaks piiratud arvu väeüksusi piiratud arvuga sõjaväebaasidesse. Tegemist oli räige vale ja alatusega. Aga praegu peame möönma muudki, kas või seda, kui masendavalt suureks osutus aasta hiljem kaasmaalaste hulk, kes okupantide teenistusse astusid. Sügissõja paratamatust ei oleks väga paljud tookord mõistnud. Teisalt: kui kaua oleks sõdur rinnet hoidnud teadmisega, et abi ei ole ega tule? 1944. aasta septembris lagunes kõik pärast sakslaste otsust Eestist taganeda. Kunnas teeb kaks julget oletust. Ta väidab: ,,Minimaalselt oleks sõda kestnud neli kuni kuus
kihi moodustab. Õnnetu ümber oli kuulda ainult irvitusi ta janu üle. Muidugi oli Quasimodo sel silmapilgul pigem kentsakas ja jälk kui kaastundmust äratav: ta nägu oli purpurpunane ja märg, ta pilk hälbiv, suu vihast ja valust vahus, keel poolenisti väljas. Peab ütlema, kui selles rahvahulgas oleks leidunudki mõni heldesüdamlik mees või naine, kes oleks katsunud vaesele hädalisele klaasi vett tuua, siis olid häbiposti trepiastmed niivõrd seotud häbi ja alatusega, et juba üksnes sellest oleks jätkunud, et halastajat samaariameest tagasi tõrjuda. Mõne minuti järel laskis Quasimodo meeleheitliku pilgu üle rahva käia ja hüüdis veelgi südantlõhestavama häälega: «Juua!» Kõik plahvatasid naerma. «Säh, joo!» karjus Robin Poussepain ja viskas talle näkku rentslis vedelnud käsna. «Säh, vastik kurt! Teen sulle välja!» Keegi naine virutas talle kiviga pähe: «Et sa meid öösel oma neetud kellaga enam üles ei ajaks!» «Noh, poju
«Praegusel hetkel peaks ta olema juba lahkunud Prantsusmaa pinnalt.» D'Artagnan hingas kergendatult. «Lõppude lõpuks, kes on see mileedi?» küsis Porthos. «Üks veetlev naine,» vastas Athos lonkshaaval vahuveini maitstes. «Neetud kõrtsmik!» hüüdis ta. «Ta andis meile vahuveini asemel anzuu veini ja mõtleb meid haneks püüda. Jah,» jätkas Athos, «see on veetlev naine, kes oli lahke meie sõbra d'Artagnani vastu. D'Artagnan sai tema suhtes hakkama mingi alatusega ja mileedi püüdis selle eest kätte maksta: kuu aega tagasi püüdis ta teda tappa musketikuuliga, nädal tagasi mürgitatud veiniga ja eile nõudis ta kardinalilt d'Artagnani pead.» «Mis, nõudis kardinalilt minu pead?» hüüdis d'Artagnan hirmust kähvatades. «Jah, see on õige nagu evangeelium, kuulsin oma kõrvaga,» ütles Porthos. «Mina ka,» tähendas Aramis. 482 «Siis ei ole mõtet enam edasi võidelda,» ütles d'Artagnan, lastes oma käe julgusetult rippu
annaabi.ee 
