enam juua ei tahtnudki. Küll aga pidutses ja ,,lõõgastus" ohjeldamatu naine, keda tuli vahel küla pealt koju tassida ja mõnikord ka kipsi panna. Aga muidu oli neil kõik korras ja naine plaanis täiesti normaalset elumudelit, kuni hakkaski paisuma kõht. Ent: ,,Pärast Lapse sündi, meie neljanda kooseluaasta alguses, kulusid Naise piduriklotsid aga täielikult läbi. Nüüd tikkus ta pärast piisavat alkoholikogust märatsema, kõrtsis mõnele teda Eelmise Mehegapetnud Alatule Maanaisele käsipidi kallale minema, laudadelt regulaarselt võõraid kokteiliklaase tilgatumaks jooma ja nende pahaseid omanikke täis oksendama. Veel võis ta keset ööd suvalises suunas hääletama asuda, autojuhiga kakeldes endale sinised silmaalused hankida". [8] Ruitlane pakub siiski ka alternatiivvalikuid, kuna kõik naised õnneks pole sellised. Mees kolib kokku Väikese Naisega, kellega oli kõik teistsugune. Väike Naine ei
kus enne asusid päkad. Nüüd on kindel, et hingeloom enam õiget avaust – ninasõõrmeid – üles ei leia.“ (lk. 39) Rein lõi Kilteri hinge maha, mis oli kärbseks muundunud ja Kilter oli hinge vaakumas. „Ning ta püüdis kärbse kinni ja lõi laiaks. Siis keerutas ta kiltri jälle õieti ning toppis poollöma kärbse mehele puupulga abil ninna.“ (lk. 40) Kuidas võib lõppeda kättemaks? Imbi ja Ärni varastasid mardipäeval Rehepapilt küttepuid, kuid Rehepapp sattus nende alatule teole peale. Ta saatis oma krati Joosepi neid teelt eksitama ja oma maja juurde tagasi suunama. „Ei, ole nüüd, hull, kes see omaküla rahvast kägistab!“ noomis rehepapp kratti. „Kaks poolemeelset inimest, kelle pealuusse ei mahu muu kui näppamine, mis neist ikka tahta. Ei, las nad laovad oma koorma täis ja hakkavad minema, siis sina hiili neile järgi ja tee nii, et nad ei jõuaks mitte koju, vaid tagasi minu juurde.“ (lk. 64) Õues oli külm ja lund sadas ning vaesed
kohutavat kära ta tegi oma mõõgaga! Võiks öelda, et seal oli kakskümmend meest või õigemini kakskümmend märatsevat kuradit!» 301 Need sõnad kahekordistasid d'Artagnani indu, kes hobust kannustas, kuigi viimane ilma selletagi oma ratsanikku kapates edasi viis. Kella üheteistkümne paiku hommikul silmasid nad Amiens'i. Kell pool kaksteist olid nad tolle neetud kõrtsi ukse ees. D'Artagnan oli mõttes sageli alatule peremehele kätte maksnud ja ennast selle lootusega trööstinud. Niisiis astus ta kõrtsi, kübar silmile tõmmatud, vasak kasi mõõgapidemel ja paremaga piitsa plaksutades. «Kas tunnete mind ära?» küsis ta peremehelt, kes tuli teda tervitama. «Mul ei ole seda au, kõrgeausus,» vastas peremees, pimestatud d'Artagnani hiilgavast varustusest. «Ah te siis ei tunne mind?» «Ei, kõrgeausus.» «Pole viga, kaks sõna toovad teile mälu tagasi. Mida olete teinud aadlikuga, keda teil
annaabi.ee 
