ennem tapmist. Karisutsed olid aga kõigile samad-- sellised inimesed võisid isegi kergemalt pääseda, kui keegi, kes oli poliitilise korra vastu häält tõstnud, või oma üldsusest erinevaid uskumusi valjult avaldanud. Seda lugedes sain mõtlesin sellest kohutavast rutiinist, mis seal igapäevase üksluise tööga tekkis ja tundsin, kui ebaõiglane erinevatele inimestele see vanglaelu oli. Tegelastest: Tegelasi oli palju ja väga erinevaid. Alates alandlikest teenritest ja lõpetades väga liiderlike isiksustega. Omavahelised suhted olid neil pealiskaudsed, tõelist sõprust vanglas ei esinenud, kõik olid ikka omakasu peal väljas. Üksteise tagant varastati. Isik kellelt varastati, aga polnud tihtipeale pärast pahanegi, sest see oli nii loomulik. Tegelastelt ei õppinud ma midagi, mida sa ikka vangilt õpid, kui siis ainult seda et parem on ise mitte seadustega pahuksisse sattuda, kuid seda teab ika mõistlik inimene ka ilma
(Mihkla, K. Eduard Vilde elu ja looming. 1972) Enne ,,Prohvet Maltsveti" kirjutama asudes, külastas Vilde ajaloolisi tegevuspaiku, mida ta raamatus kasutada tahtis ja vestles erinevate inimestega. Romaanis esitatakse tõetruu pilt talurahva õigusetust olukorrast saksa feodaalide ikke all. Eesti talupoeg oli harjunud, et mõisnik on tema täielik käsuandja. Kahele talupojale, esitatakse süüdistus ja karistuseks on 150 piitsahoopi. Ühehetkega muutuvad karistatute kaaslased talupojad - alandlikest armupalujaist vaprateks vastuhakkajateks, kes päästavad mehed peksupingilt. Teiseks kujutatakse romaanis, kuidas eesti talupoeg pöördub viimases abisaamise lootuses usu poole. Vilde ajaloolise triloogiaga algab eesti kirjanduses uus suund ajalooliste sündmuste kunstilises käsitluses. Ta jääb oma teostes endiselt realistlikuks ja kriitiliseks. Teostes käsitleb kirjanik taunivalt usu ja kiriku rahvavastast osa talurahvaliikumises. (Mihkla, K. Eduard Vilde elu ja looming. 1972)
Esimestena hakkasid Eestis lastele koolivälist lugemisvara sihiteadlikult soetama vennad Körberid (sakslased, kelle looming kuulub eesti kirjanduslukku). Carl Körberi (Vändra pastor) „Karjalaste luggemisse ramat“ (1849) – esimene täielikult lastele adresseeritud ilukirjanduslik juturaamat. Sisaldab 21 õpetlikku juttu ja eessõna nii perevanematele kui karjalastele endile. Jutukesed kõnelevad headest ja alandlikest ning neile vastandlikest halbadest lastest, aga on ka mõistujutte loomtegelastega ning lugusid, kus peategelasteks on täiskasvanud. Autor jagab drastilisel moel karistusi pahadele lastele, varastele, joodikutele ja muidu mõistmatutele. See meenutab Arveliuse „Jutu- ja õpetusraamatut“ – Körbergi eesmärgiks on samuti vagura talupoja kasvatamine, ent tema väljenduslaad on lopsakam. Tema õpetlikkusel on rohkem ilukirjanduslikku katet ning elavat kujundlikkust
annaabi.ee 
