armuandmiskirjade kasutuselevõtt. Venemaa keisrinna (1762–1796) Katariina II. Pilt: google.ee 1786. aastal anti välja Rahvakoolide määrus (Устав народных училищ), mille alusel moodustati kõigist seisustest lastele, kubermangulinnades neljaklassilised ülemrahvakoolid ja (maakonna) kreislinnades kaheklassilised vene õppekeelega alamrahvakoolid, aga Baltimaade maakonnalinnades jäid venekeelsed alamrahvakoolid vist avamata, sest andmed nende avamisest ja olemasolust puuduvad[1]. 1787. aastal andis Liivimaa kindralkuberneri Georg Browne`i välja täiendava koolipatendi, milles nõuti, et igas u ka Eestimaa kubermangu kihelkonnakeskuses tegutseks kihelkonnakool ja igas mõisakogukonnas mõisa- või külakool. Seadus määras ka trahvi mõisaomanikule, kes ei tahtnud täita talle määratud kohustusi. 2.3 KASUTATUD KIRJANDUS https://et.wikipedia.org/wiki/18._sajand_Eestis https://google.ee
Aastal 1811 leiti, et targem oleks talupoeg pärisorjusest vabastada. Aastal 1816. anti välja Eestimaa talurahvaseadus, mille alusel pidi mõisnik talupoja pärisorjusest vabastama. Eesti talupojast said seega vabad mehed. 18. sajandil hakkasid kogu Euroopas levima valgustusaja ideed, Venemaal langeb see kokku Katariina II valitsusajaga. Vene linnaseadus nägi ette, et koole pidi olema kubermangu kõikides linnades ja suuremates alevikkudes. Leidus kaheklassilisi (alamrahvakoolid) ja neljaklassilisi (pea-rahvakoolid) koole. Pea-rahvakooli neljas klass lõi eeldusi edasiõpimiseks gümnaasiumis. Tallinna Gümnaasium oli endiselt viie-klassiline kõrgema taseme kool. Alamrahvakoole leidus pea kõigis linnades (peale Kuressaare). Statistilisi andmeid on lugemisoskuse kohta 18. sajandil vähe. Arvatakse, et lugeda oskas sel ajal umbes 30 40% meestest ja umbes 15% naistest. 1802
Asehalduskorra ajal kehtestati Baltikumis järk-järgult 1756. aasta üleriigiline rahvakoolikorraldus, mis nägi ette igasse kubermangulinna neljaklassilise pearahvakooli ja igasse maakonnalinna kaheklassilise alamrahvakooli asutamist. Pearahvakoolide õppekavas oli olulisel kohal vene keele, Vene ajaloo ja Venemaa geograafia õpetamine. Suurendati matemaatika õpetamist. Teised linnades tegutsenud koolid nimetati alamrahvakoolideks. Väljaspool maakonnakeskusi olid alamrahvakoolid veel Põltsamaal ja Lihulas. Alamrahvakooolidena tegutsesid tütarlastekoolid Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Ainus vene õppekeelega alamrahvakool asutati Narvas. Tallinnas jätkasid ka asehalduskorra ajal tegevust toomkool ja akadeemiline gümnaasium. Üleriigilise koolivõrguga jäid siinsed linnakoolid seotuks ka pärast asehalduskorra kaotamist. Põhjalikumad ümberkorraldused leidsid aset juba 19. sajandi alguses Aleksander I valitsusajal (Laur, 2003).
ja mõisakoolides harva. Enam läks rehkenduskunsti vaja linnaeestlastele. 1795. aastal jõudis maarahva kätte ka kalendrilisana esimene eestikeelne maakaart, kus olid kõik "maad, mered ja linnad". Vajalikud teadmised hangiti mitmesugustest käsiraamatutest. 1786. a. Seaduse alusel kehtestati kogu riigi linnakoolides kaheastmeline koolisüsteem. Tallinnas, Pärnus, Kuressaares, Viljandis asutati 4-klassilised ülemrahvakoolid ja väiksematesse linnadesse 2-klassilised alamrahvakoolid. Õppetöö toimus saksa keeles. Ainult Tallinnas töötas vene õppekeelega ülemrahvakool. I-II klassis õpetati lugemist, kirjutamist, usuõpetust, aritmeetikat, joonistamist ning III-IV klassis grammatikat, geomeetriat, aritmeetikat, füüsikat, looduslugu, geograafiat, ajalugu ja arhitektuuri. Lisaks sai õppida ladina keelt, kes tahtsid minna ülikooli. Õppemaksu ei nõutud. Tegevust jätkasid väiksemad erakoolid ja kirikukoolid. Linnaeestlased said algõpetust emakeeles
annaabi.ee 
