See jätab nad haigutele avatuks. ★ Naistel võib alakaalulisus põhjustada amenorröad (menstruatsiooni puudumist), viljatust ja võimalikke tüsistusi raseduse ajal. Samuti võib see põhjustada aneemiat ja juuste väljalangemist. ★ Olles alakaaluline on kehtestatud risk osteoporoosile, isegi noortel. See on salakaval tagajärg, sest kahjustatud isikud ei märka ohtu. Pärast esimest spontaannset luumurdu on kahjud tihti juba pöördumatud. Kuidas saada alakaalust normaalkaalu ★ Dieet - Alakaalulistel on soovitatud kaalu tõsta kalorite tarbimisega. Seda saab teha süües näiteks kuivatatud puuviljad, juust ja pähklid. Kehakaal võib suureneda ka vedela toidulisandi tarbimisel. ★ Trenni abil - Jõusaali harjutused on tõhusad, sest aitavad parandada lihastoonust ning aitavad kaalu tõsta. ★ Söögiisu stimulandid - Teatud ravimid võivad suurendada söögiisu. See on kas nende esmane eesmärk või kõrvalmõju.
käitumuslik raviprogramm kõrvaldab sümptomid umbes 70- 80%-l inimestest ja paranenud seisund jääb püsima pikaks ajaks umbes pooltel ravitutest. On leitud, et buliimia korral on kasu ka antidepressantidest, kuigi nende efektiivsus ei ole võrreldav kognitiiv-käitumusliku raviga. Prognoos Raskelt haigeid anoreksia all kannatavaid inimesi (kes oma haigust eitavad) tuleks ravida haiglas. Inimesed toibuvad sageli hästi alakaalust hoolimata. Kaua häire all kanntanud inimesed vajavad pikka ja toetavat ravisuhet. Kunagi ei tohiks kaotada lootust, sest paranemisi on toimunud isegi 12 aastat kestnud raske häire puhul. Vastavat ravi saanud buliimiahaige vahetu prognoos on üldiselt hea. 5-10 aasta jälgimisuuringute põhjal on tõdetud, et ligikaudu pooled korralikult ravitud inimestest vabanevad sümptomitest püsivalt, 30%-il jätkub häire perioodiliselt ja 20%-il pidevalt.
( Pica ja psühhogeenne isukaotus) ning täpsustamata söömishäiret.(RHK-10/ V). 10–30%-l söömishäiretega patsientidest läheb üks häire aeg-ajalt üle teiseks ( Tekkel, 2002, 431). 1.1 Anorexia nervosa Anoreksia ehk kõhnusmishäire all (RHK-10 F50.0 Anorexia nervosa) kannatajad on orienteeritud äärmisele saledusele, nad on kaotanud rohkem kui 15% normkaalust, kaaluindeks KMI <17,5 kg/m2). Neil on tugev kaalus juurdevõtmise ja rasvumise kartus, hoolimata märkimisväärsest alakaalust ( Keski-Rahkonen jt, 2011,13). Neil on väärtaju oma kehast ja eitavad oma alakaalulisust ning tegelevad aktiivse kaalulangetamisega ülirange dieedi ja ülemäärase kehalise koormuse abil. Lisaks ülemäärasele kehalisele aktiivsusele ja ülirangele dieedile püüavad nad kaalu langetada vältides "paksuks tegevaid toitusid", nad kutsusvad tahtlikult esile oksendamise või kõhulahtisuse; kasutavad söögiisu vähendavaid preparaate ja/ või lahtisteid (RHK-10/ V)
Hästi teostatud uuringute põhjal on väidetud, et kognitiiv-käitumuslik raviprogramm kõrvaldab sümptomid umbes 70-80%-l inimestest ja paranenud seisund jääb püsima pikaks ajaks umbes pooltel ravitutest. On leitud, et buliimia korral on kasu ka antidepressantidest, kuigi nende efektiivsus ei ole võrreldav kognitiiv-käitumusliku raviga. Prognoos Raskelt haigeid anoreksia all kannatavaid inimesi (kes oma haigust eitavad) tuleks ravida haiglas. Inimesed toibuvad sageli hästi alakaalust hoolimata. Kaua häire all kanntanud inimesed vajavad pikka ja toetavat ravisuhet. Kunagi ei tohiks kaotada lootust, sest paranemisi on toimunud isegi 12 aastat kestnud raske häire puhul. Vastavat ravi saanud buliimiahaige vahetu prognoos on üldiselt hea. 5-10 aasta jälgimisuuringute põhjal on tõdetud, et ligikaudu pooled korralikult ravitud inimestest vabanevad sümptomitest püsivalt, 30%-il jätkub häire perioodiliselt ja 20%-il pidevalt.
annaabi.ee 
