alajahtumisest (hüpotermiast). Vastupidi lokaalsele külmumisle on tegemist kogu keha aeglase jahtumisega väljaspoolt sissepoole. Meie laiuskraadidel tuleb alajahtumisega arvestada iga vigastatu puhul, kes on sunnitud pikemat aega looduses või kütmata ruumis viibima. Suvel alahinnatakse tihti halbadest ilmastikutingimustest, märjast ja tuulest tingitud alajahtumise ohtu. Keha jahtumise kiirus sõltub peamiselt vahetust ümbrusest. Kõige kiiremini alajahtub inimene külmas vees; vabas looduses toimub protsess aeglasemalt. Alajahtumine võib esineda ka ainsa vigastusena – eelkõige näiteks loodusesse eksimise või väsimise korral. (Adlas:2014) Hüpotermia põhjused -Raskemaid juhud on tingitud pikast külmale eksponeeritusest, nagu Pikalt ujumine või veepinnal hulpimine Ilma piisavate üleriieteta välistingimustes uinumine Kukkumine väga külma vette. -Mõned ravimid ja alkohol võivad soodustada
Naftareostuse tagajärjel jäävadki veepinnale just need samad lipofiilsed saasteained, mis kahjustavad lindude kaitsekihti. Naftareostusega kokkupuutel lindude sulestik absordeerub saaste-ainetega kokkupuutel kiiresti ja tekivad augud kaitsekihti. Juba väiksema ava tekkimisel pääseb vesi lindude sulestikku, mõjutades nende kehasoojust. Linnule lõppeb sulestiku märgumine tavaliselt surmaga, kuna sulgede vahel olev õhk, mis hoiab kehasoojust asendub veega ja linnu keha alajahtub. Lind muutub järjest raskemaks ja vajub järjest sügavamale vette. Lindude lennuvõime kaob. Olenevalt naftareostuse suurusest oleneb kas lind hukub tundide või päevadega. Lindudel on kaitsereakstsioon hakata enda sulestikku nokaga puhastama. Selle tagajärjel määrdub nokk ja osa naftast neelatakse ka alla. Õlikatkus linnu surma põhjustab alajahtumine, uppumine, nälg või mürgitumine õliga määrdunud sulestiku puhastamisel (Eesti Loodus 9/1999 V.Lilleleht).
(hüpotermiast). Vastupidi lokaalsele külmumisele on tegemist kogu keha aeglase jahtumisega väljastpoolt sissepoole. Meie laiuskraadidel tuleb alajahtumisega arvestada iga vigastatu puhul, kes on sunnitud pikemat aega looduses või kütmata ruumis viibima. Suvel alahinnatakse tihti halbadest ilmastikutingimustest, märjast ja tuulest tingitud alajahtumise ohtu. Keha jahtumise kiirus sõltub peamiselt vahetust ümbrusest. Kõige kiiremini alajahtub inimene külmas vees; vabas looduses toimub protsess aeglasemalt. Alajahtumine võib esineda ka ainsa vigastusena – eelkõige näiteks loodusesse eksimise või väsimise korral. NB! Vabasse loodusesse eksinud ja üles leitud inimese puhul tuleb erakorralistes situatsioonides alati arvestada inimese alajahtumisega. Seda isegi siis, kui välistemperatuur ei ole külmumispunktist madalam. Terminoloogia Alajahtumise staadiumid (Šveitsi skeem)
annaabi.ee 
