konteksti. Oluline on et arutelu sotsiaalpedagoogikas oleks seotud vastava ajajärgu ühiskondlike oludega, ühiskonnaanalüüsiga ja arusaamaga, ilma selleta taandub ta lihtsalt muidu meetodiõpetuseks/kogumiks. Teoreetiline enesemääratlus määrab ära töö orientatsiooni seega on ta oluline osa praktilise töö seisukohast. sotsiaalpedagoogika põhiülesanne võib olla inimeste aitamine akuutsetes kriisisituatsioonides ", aga ka " pikaajaline programm ja strateegiate süsteem sotsiaalsete probleemide leevendamiseks ja pidurdamiseks . Sotsiaalpedagoogika ei tähenda vaid spetsiifilisi strateegiaid , meetodeid või uurimis ja arenguprogramme . See on eelkõige üldmõiste niisuguse tegevuse ja organisatsiooni kohta , mille ülesandeks on sotsiaalsete probleemide pidurdamine ja leevendamine pedagoogiliste vahenditega .
Siiski tuleb meeles pidada, et vahel teeb vanem seda oma huvides. Lapse somaatilise uuringu käigus võib leida väärkohtlemise märke või sümptomeid, samuti võib sellel viidata lapse käitumine. Kui sotsiaalhooldusosakonnas või tervisekeskuses selgub, et lapse seksuaalse kuritarvitamise kahtluse on põhjendatud, teatatakse sellest otsekohe lastekaitsele. Tavaliselt teatab lastekaitse teatavaks saanud seksuaalse kuritarvitamise juhtudest omakorda politseile. Akuutsetes olukordades või muude uuringute käigus kuritarvitamise märke leides tehakse esmased uuringud lastehaiglas. Muudel juhtudel hakkavad sotsiaalhoolduse ja tervishoiuasutused lapse seksuaalse väärkohtlemise kahtluse tegelema alles pärast politsei taotlust professionaalse abi saamiseks. Muud vajalikud uuringud, nagu psühhiaatriliseravi vajaduse hindamine, tehakse nagu harilikult lastepsühhiaatriaasutustes.
abil või viia patsient juhitavale hingamisele trahheat intubeerides (vt peatükki „Vabade hingamisteede käsitlus“). Anamnees ja patsiendi läbivaatamine Sihipärane anamnees Häiritud hingamisega patsiendi anamneesi kogumine on raskendatud. Kui patsient ei suuda isegi lühikeste lausetega ilma hingamispausideta vastata, tuleb tema hingamishäire lugeda raskekujuliseks. Haige vajab oma õhku hingamiseks, mistõttu ei ole verbaalne kommunikatsioon akuutsetes olukordades võimalik ning tähendaks patsiendi lisakoormamist. Küll aga on enamasti võimalik patsiendile esitada kindlaid jah- ja ei-küsimusi, millele ta saab vastata kas noogutuse või pearaputusega. Vajadusel saavad teavet anda lähedased (vt peatükki „Suhtlus ja interaktsioon patsientide ja nende lähedastega“). Anamneesi kogumine toimub tavapäraselt S-HAREV-skeemi järgi ning kui tegemist on mõne
annaabi.ee 
