et kaaslane jääb pisut kaugemale ootama, muidugi lootuses, et vestlus ei kesta kaua. Enne kui hakata tänaval kellelegi daami esitlema, tuleb temalt selleks luba küsida. Kui härra on oma abikaasaga või kellegi teise daamiga teatris, muuseumis või pidulikul koosviibimisel, on ta kohustatud oma sõpru ja tuttavaid temale tutvustama. Kui seejuures ei tule vähem tuttava nimi meelde, küsitagu seda temalt, sest igaühel meist võib vahel mälus olla „tühi auk“. Kui daam on jäetud aknaorva seisma, tuleks tal härralt küsida, kas ta ei tahaks temalegi oma sõpru tutvustada. Võttes vastu külalisi selleks reserveeritud restorani või kohviku saalis, tuleb neid esitleda ja tutvustada samamoodi nagu koduski. Reeglina on esitlejaks perenaine. Kui konverentsidest, kongressidest, seminaridest jt. osavõtjad kannavad rinnas silti või kaelas kaarti, millele on märgitud kandja nimi, amet ja tiitel, siis ei ole vaja oodata
südames igatses ta nii väga olla armastatud. Tema ainus armas kaaslane oli odav puust nukk, mille ta igal õhtul enne uinumist enda öösärgi sabasse keeras, et tollel hea oleks. Ainus inimene, kes Janest natukene selles majas hoolis oli hoidja Bessi, Bessi oli Jane meelest mitmekülgselt andekas, oli töökas, oskas kenasti laulda jalugusid jutustada, aga samas oli Bessi tujukas ja Jane sai tihti tema käest hurjutada. Sellel eelpool nimetatud päeval oli Jane tõmbunud hommikusöögitoa aknaorva ja luges seal üht selle maja raamatut, kui John teda jälle otsis (ilmselge kavatsusega Janet kiusata). Jane oli sellega peaaegu harjunud, et John kiusas teda koolist kodus olles 1-2 korda päevas. Seekord jäi Johnile ette, et Jane oli võtnud nende raamatu, ta käskis Janel seista akendest ja peeglitest kaugemale ja saatis selle suure paksu raamatu Jane poole teele, Jane ei jõudnud kõrvale hüppata, sai raamatuga pihta, kukkus vastu ust ja vigastas pead nii, et veri nõrgus alla. Selle
kaasa anda soovituskirja Akadeemia direktorile. Kas olete liiga uhke, et seda minu käest vastu võtta, mu noor aadlik?» «Ei, härra,» ütles d'Artagnan, «ma vastutan, et selle kirjaga ei juhtu sama, mis eelmisega. Vannun, et hoian seda nii hoolikalt, et see jõuab sihtkohale, ning häda mehele, kes püüaks mult seda varastada!» Härra de Treville naeratas selle hooplemise peale: ta jättis noore kaasmaalase seisma aknaorva juurde, kus nad olid vestelnud, ja läks ise laua juurde lubatud soovituskirja kirjutama. Sel ajal d'Artagnan, kellel polnud midagi paremat teha, põristas aknaruudul mingit marsiviisi, vaatas, kuidas musketärid üksteise järel lahkusid, saates neid pilguga, kuni nad tänavanurga taha kadusid. Härra de Treville lõpetas kirja, pitseeris selle kinni, tõusis ja tuli noormehe juurde, et seda temale anda. Ent sel hetkel, kui d'Artagnan sirutas käe, et kirja vastu võtta, nägi
annaabi.ee 
