Kuuekümnendatel oli see kahtlemata üks protesti väljendusi institutsionaliseeritud kirjanduse vastu, Suurte (riiklike) Kirjanike vastu. See oli märk autori iseolemisetaotlusest ning teadlik "põhihoovuse" võistlusest kõrvalejäämine. Unt jätkab sama stiili kuni tänase päevani. Nüüd võib seda tõlgendada kui diletantismitaotlust, kaotatud noorusesse tagasipürgimist, mis on vastandatud professionalismile, akadeemilisusele. Samas on see kooskõlas postmodernistliku ideaaliga, võib öelda isegi moodne, aga põhjendatav ka mugavusega. Unt jätab lati võimalikult madalale, et selle ületamiseks ei tuleks liialt pingutada. Seda sorti mugavus on aga sugestiivne, teeb ka lugemise mugavaks ja mõnusaks. Undi kirjanikuanne seisnebki keeruslite asjade ääretult lihtsas esituses, tema kirjutamises pole kübetki pingutatust, keerukaid analüütilisi keerdkäike
kunstniku isiksusest ning just sellega püütakse seletada naivistliku kunsti värskust ja ainulaadsust. Naivistlikes teostes on üldjuhul väga kindlalt konstrueeritud kompositsioon. Naivismi kohta on öeldud, et see on isetekkiv, see tähendab, et seal kus areneb naiivsus, sünnib ka naivistlik kunst. Naivismile on iseloomulik pöördumine tagasi esemete alguse juurde, kohatine kohmakus ning detailiderohkus. Prantsusmaal vastandus naivism kunstivooluna teadlikult klassitsistlik-akadeemilisusele. Teatavasti soosis see ajajärk kunstiinstitutsioonidest eraldiseisvate kunstiilmingute levikut, traditsioonilistes kultuurides loodeti leida tõelist loovust, mida kogemusena modernismis rakendati. Kui vaadelda erinevate rahvaste kunsti, siis võib väita, et naivismisarnane nähtus on maailmas kogu aeg eksisteerinud. Samas on etniline kunst valdavalt anonüümne, see on sajandite vältel kujunenud, kuid naivism seevastu on isikuline. 1933. aastal toimus Pariisis esimene naivistlik
kogu maailm. · Tehnika, kiiruste, tempo, liikumise, pilvelõhkujate, hiigellinnade (kino, raudbetooni) ülistamine · ,,Pilvelõhkujate kõrguselt vaatame nende väiksusele" · Laadilt agressiivne, ründav, nihilistlik (kõige eitamine) · Ebatavalise, julge, ootamatu kunsti ülistamine · Raev vana vaimse, akadeemilise vastu: maha kuuvalgus, EI vanale kirjandusele, muuseumidele, keelele, akadeemilisusele. · Kristliku headuseidee väljaarenemine · Jõukultus, ka vägivalla ja sõja õigustamine · Näiteid ja nõuandeid keelele: · Hävitada traditsiooniline lause, kasutada palju tegevusnimesid. Verbid sobivad hästi, sest väljendavad liikumist · Kaotada omadussõna, et tõuseks esile nimisõna. OM sisaldab hinnangut, mida pole vaja
Kuuekümnendatel oli see kahtlemata üks protesti väljendusi institutsionaliseeritud kirjanduse vastu, Suurte (riiklike) Kirjanike vastu. See oli märk autori iseolemisetaotlusest ning teadlik "põhihoovuse" võistlusest kõrvalejäämine. Unt jätkab sama stiili kuni tänase päevani. Nüüd võib seda tõlgendada kui diletantismitaotlust, kaotatud noorusesse tagasipürgimist, mis on vastandatud professionalismile, akadeemilisusele. Samas on see kooskõlas postmodernistliku ideaaliga, võib öelda isegi moodne, aga põhjendatav ka mugavusega. Unt jätab lati võimalikult madalale, et selle ületamiseks ei tuleks liialt pingutada. Seda sorti mugavus on aga sugestiivne, teeb ka lugemise mugavaks ja mõnusaks. Undi kirjanikuanne seisnebki keeruslite asjade ääretult lihtsas esituses, tema kirjutamises pole kübetki pingutatust, keerukaid analüütilisi keerdkäike