Ajustimulatsioon paneb hiired maniakaalselt jooma (0)

Pärnu Mai kool
Ajustimulatsioon paneb hiired maniakaalselt jooma
Referaat
Oliver Jurkatam 9B
Pärnu 2015
Sisukord

Tiitelleht 1
Sisukord 2
Ajutsimulatsioon paneb hiired maniakaalselt jooma 3
Heleda, tumeda juukselised 4
Kokkuvõte 5
Kasutatud kirjandus 6

Ajustimulatsioon paneb hiired maniakaalselt jooma
Teadlased on laias laastus teadnud juba aastaid, millised ajupiirkonnad mängivad keha vedeliku tasakaalu reguleerimisel keskset rolli. Hüpotaalamuse ruumisäästlikkuse ja kompaktsuse tõttu oli aga võimatu öelda, millised neuronivõrgustikud sellega täpselt tegelevad. Närvirakkude elektroodidega stimuleerimisest polnud kasu – elektriline stimulatsioon mõjutab reeglina liiga laia ajupiirkonda.
Charles Zuker Columbia ülikoolist ja toona veel tema juhendamisel doktoritööd kirjutav Yuki Oka otsis abi optogeneetikast. Meetod hõlmab endas huvipakkuvate rakkude genoomi täiendamist vetikatelt pärinevate geenidega , mis annavad juhiseid valgustundlike valkude tootmiseks. Loomadele ebatüüpilised proteiinid muudavad valgustundlikuks terve raku. Nõnda on võimalik ajurakke kindla lainepikkusega valgust kasutades panna neid laenglema käsu peale. Mõne aasta eest kasutati sama lahendust geneetiliselt muundatud hiirte nälgima ja õgima panemiseks.
Kuigi taolised katsed võivad tunduda esmapilgul julmana, aitavad need paremini mõista erinevate inimeste söömis- ja joomishäirete neurobioloogilisi aluseid. Columbia ülikooli teadlased spekuleerisid, et sarnaselt leidub hüpotaalamuses kaks ajurakkude populatsiooni, mis tekitavad loomades vastavalt janutunde või suruvad seda vastupidiselt alla.
Hüpotaalamuses asuv subfornikaalse organina tuntud struktuuri CAMK11 neuronite mõjutamisel hakkasid isegi eelnevalt janu kustutanud hiired maniakaalselt jooma. Joodava vedeliku kogus ja joomise tempo oli võrreldav veerandtunni jooksul 5,5 liitrit vett kõrist alla kallava 82 kilogrammi kaaluva mehe käitumisega. Samas struktuuris paiknevate VGAT ajurakkude valgustamine kustutas joomiskihu aga momentaalselt.
Zuker ja Oka panid seejuures tähele, et neuronite stimuleerimine ei mõjutanud mingil viisil loomade näljatunnet ega soolatarbimise vajadust. Samas on hetkel võimatu öelda, kas hiired tundsid mõjutuse peale sarnast janutunnet kui inimesed. Samuti tuleb täiendavate uuringutega kindlaks teha, kas sama piirkonna neuronid reguleerivad vedeliku tasakaalu ka inimeste puhul. Arvestades, et optogeneetika kasutamine inimeste aju uurimiseks on selle praeguses arengustaadiumis välistatud, võib see osutuda aga oluliselt raskemaks.
Ajutsimulatsioon paneb hiired maniakaalselt jooma
Kokkuvõte
Vedelikupuudus ajab jooma, olgu see tingitud kuumast suvepäevast, soolase toidu söömisest või millestki muust . Ajuteadlased on nüüd tuvastanud kaks ajurakkude rühma, mille stimuleerimisega on võimalik vähemalt hiiri panna sunniviisiliselt janu kannatama ja vett kaanima.
Kasutatud kirjandus
http://novaator.err.ee/v/psyyhika/8df3561c-696d-4b72-bfea-72a859f0f914 ,
6