ei sõltu töökorras ajust. Vähemalt selline asjaolu on täiesti kindel. Isegi meditsiiniteadlased peavad seda tunnistama. Surnud inimene ei tohiks ju üldse midagi näha ega kuulda, tunda. Siit tuleb esile ka teine järeldus. Kui teadvus ei sõltu töökorras ajust, siis ei ole tal seda ka vaja. Teadvuse eksisteerimiseks ei olegi vaja aju olemasolu. Järelikult teadvus võib ,,mingisuguses mateeria vormis" ajust eralduda ühest ruumist teise ( ajuruumist lahkuda ). Niimoodi võib täiesti vabalt teaduslikult järeldada. Kuid mis on see ,,miski", mis eraldub ajust? Seda me lähemalt nüüd vaatamegi. 3.1.3.2 Teadvuse eksisteerimine ilma ajuta On üldteada tõde see, et kogu ajus toimuvate protsesside füüsikaline olemus seisneb ainult elektromagnetilistel jõududel. Inimese meelte, närvide ja lihaste töös on laetud osakestel, nende liikumistel ja laenguga osakeste poolt tekitatud elektrilistel potentsiaalidel keskne koht. Selles
ei sõltu töökorras ajust. Vähemalt selline asjaolu on täiesti kindel. Isegi meditsiiniteadlased peavad seda tunnistama. Surnud inimene ei tohiks ju üldse midagi näha ega kuulda, tunda. Siit tuleb esile ka teine järeldus. Kui teadvus ei sõltu töökorras ajust, siis ei ole tal seda ka vaja. Teadvuse eksisteerimiseks ei olegi vaja aju olemasolu. Järelikult teadvus võib ,,mingisuguses mateeria vormis" ajust eralduda ühest ruumist teise ( ajuruumist lahkuda ). Niimoodi võib täiesti vabalt teaduslikult järeldada. Kuid mis on see ,,miski", mis eraldub ajust? Seda me lähemalt nüüd vaatamegi. 3.1.3.2 Teadvuse eksisteerimine ilma ajuta On üldteada tõde see, et kogu ajus toimuvate protsesside füüsikaline olemus seisneb ainult elektromagnetilistel jõududel. Inimese meelte, närvide ja lihaste töös on laetud osakestel, nende liikumistel ja laenguga osakeste poolt tekitatud elektrilistel potentsiaalidel keskne koht. Selles
Kuna SLK-de kogemuste ajal on inimestel ajulained kadunud ( ja nende ajud ei ole normaalselt töötanud ), siis seega teadvus ei sõltu töökorras ajust. Sellegipoolest nad tulevad uuesti teadvusele. Siit tuleb esile ka teine järeldus. Kui teadvus ei sõltu töökorras ajust, siis ei ole tal seda ka vaja. Teadvuse eksisteerimiseks ei olegi vaja aju olemasolu. Järelikult teadvus võib „mingisuguses mateeria vormis“ ajust eralduda – ühest ruumist teise ( ajuruumist lahkuda ). Niimoodi võib täiesti vabalt teaduslikult järeldada. Kuid mis on see „miski“, mis eraldub ajust? Kui inimene sureb, siis pärast ägedate valude asendumist üldise rõõmu- ja rahutundega, tunneb inimene äkki enda tõusmist taeva poole. Ta näeb eemalt ( enamasti enda alla vaadates ) oma füüsilist keha. Inimene tajub enda olemist nüüd juba teistsuguses kehas - „vaimkehas“. Ta tunnetab oma füüsilisest ( maisest ) kehast eraldatuna
annaabi.ee 
