kõneleva hoiak, kellele minevik on puutumatu ja püha. Oma stiililt, toonilt, kujundi ja iseloomu poolest asub eepiline lugu tohutu kaugel niisugusest loost, mida kaasaegne inimene jutustab oma kaasaegsetest oma kaasaegsetele. Nii laulik kui ka kuulaja asuvad ühel ja samal (hierarhilisel) väärtustasandil. Kuid kujutatav kangelaste maailm paikneb hoopis teisel, eepilise kaugusega eraldatud, kättesaamatul väärtus-ja ajatasandil. Sündmuse kujutamine samal väärtus ja ajatasandil iseenda ja oma kaasaegsetega (tuginemine järelikult isiklikule kogemusele ja väljamõeldisele) tähendab aga radikaalset pööret üleminekut eeposemaailmast romaanimaailma. Eepost iseloomustab prohvetlikkus, romaani ennetuslikkus. Eepiline prohvetimissioon realiseerub täielikult absoluutse mineviku raames (kui see ei realiseeru ühes antud eeposes, siis realiseerub see teda hõlmava pärimuse raames), see ei puuduta lugejat ega tema reaalset olevikku
Keskaja vaimsele langusele järgnes renessanss. Eriliste võimetega inimesed. Kuidas ajaloosündmused mõjutavad nende elu ja nemad ajalugu. Tähtsad on religioossed, kõlbelised, vaimsed ja esteetilised väärtused (pühak, õpetlane/arst, muusik) MAINE VARA, AU, KUULSUS POLE OLULISIM, INIMESE VAIMSUS KADUMATU VÄÄRTUSEGA. 7.AEGRUUMIDE PÕIMINGUD ,,Õilsad südamed" ; ,,Lohe hambad" ; ,,Kahekordne mäng" Tegevused mitmel ajatasandil (XX s ja kaugem minevik) Ajalugu kordub Võimuiha, omakasu, ahnus. Terav kriitika inimese ja ühiskonna moraali suhtes. Ajaloo objektiivne uurimine on võimatu. MÄNGIB OMA TEGELASTEGA NN KAHEKORDSET MÄNGU- OLEVIKKU ON VÕIMALIK MÕISTA MINEVIKU KAUDU. 8. ,,ROOMA PÄEVIK" Reisikiri, mis kujutab vähem turismiobjekte ja rohkem inimese sisemaailma. Erinevad teadvuse- ja ajatasandid segunevad. Kaspar von Schmezburg Roomas
"Mõrsjalinik" (1965) vaatleb religiooni; "Rõõmulaul" (1966) kunsti; "Nõiduse õpilane" (1967) teadust. Viimase romaani puhul on seoseid "Faustiga", aga Johannes Faberil puudub Fausti põhjalikkus ja kompromissitus. Teoses puudub ka Margaretaga võrreldav naispeategelane. Faber jääbki nõiduse õpilaseks, temast ei saa kunagi nõiduse õpetajat. Kolmas ajalooline triloogia kujutab paralleelseid sündmusi kahel ajatasandil: kauges minevikus ja olevikus või lähiminevikus: "Õilsad südamed ehk Kaks sõpra Firenzes" (1970), "Lohe hambad" (1970), "Kahekordne mäng" (1972), esitatud kriminaalromaanina. Viimane raamat "Rooma päevik" (1976) on mõnes mõttes Ristikivi ajaloofilosoofia kokkuvõte. Ristikivi ajalooliste romaanide põhiideed on järgnevad: · keskaja ummikseis · väikese inimese kannatused ja irdumine oma rahvast · riigivõimu ükskõiksus kunsti ja teaduse suhtes
annaabi.ee 
