Tal oli neli seaduslikku abikaasat ning lisaks veel mitmed armukesed, kes andsid Karlile kokku 18 järeltulijat. Ta oli laitmatu tervis ning ise siis, kui tema surmapäeval tabas teda kõrge palavik, otsustas ta paastuda, sest ta uskus, et suudab kasinusega alati haiguse eemale peletada. Sellisena ta siis surigi, jäädes oma otsustele alati kindlaks. Kui 814. aastal Karl Suur suri, kaotas maailm ühe kuulsaima juhi. Ainult väga vähesed on suutnud jätta eurooplaste ajalooteadvusse sama sügava jälje kui tema. Siinkohal oskan nimetada ainult kaks sama autoriteetset juhti: Aleksander Suur ja Julius Caesar. Kui Karl Suur suri, nõrgenes kuninga võim Frangi riigis märgatavalt. Kui valitsejaks sai tema poeg Ludwig Vaga, hakkasid kohe ilmnema lagunemisprotsessid riigisüsteemi alamates lülides. Karl Suure riik ei püsinud pärast tema surma kaua. Järgmiste põlvkondade seas polnud valitsejat, kellel oleksid temaga võrdsed võimed, mõjuvõim ning sihikindlus. Karl
Tasujad: jüriöö 1343–1345 Eduard Bornhöhe oli 17-aastane, kui avaldas 1880. aastal jutustuse „Tasuja“. Selle peategelane on talu- poeg Jaanus, kellest saab eestlaste juht võitluses sakslastega ning kes ise langeb lahingus. See noortest ja noortele kirjutatud romantiline seiklusjutt 1343. aastal alanud jüriöö ülestõusust sai kiiresti populaarseks ning on seda olnud kõikide riigikordade ajal. Bonrhöhe jutustus tõi jüriöö üles- tõusu eesti rahvuslikku ajalooteadvusse. Selles sündmuses hakati nägema viimast heledat sähvatust, mille järel algas niinimetatud pikk ja pime orjaöö. Iga lugeja võis tunda, kuidas raev ülestõusu luhtumise pärast tegi temastki võimaliku uue tasuja. Pärast võidukat vabadussõda ei olnud kaotatud jüriöö ülestõusu kujutamine kunstis kuigi popu- laarne. Üksikuid töid siiski tehti. 1926. aastal valminud Paul Liivaku tušijoonistuse esiplaanil näeme taevani kõrguvaid leeke. Tuli on
Juhendaja:Toomas Aavasalu 2 Torma2007 Raamat räägib Karl Suurest,keisrist ja pühakust. Karl Suur suri 814.aasta 28. jaanuaril. Saint-Galleni munk Notker Kogeleja hüüdis teda nagu Alkuingi ,,piiskoppide piiskopiks". Leopold von Ranke nägi temas ,,maailmarändurit". Ainult kaks inimest on jätnud eurooplaste ajalooteadvusse sama sügava jälje kui tema - Aleksander Suur ja Julius Caesar. Karli hauapaik on siiani täpselt teadmata. Ta suri, olles vastu võtnud püha sakramendi. Tema surnukeha pesti ja pandi kombekohaselt lautsile, kanti seejärel kirikusse ja maeti rahva suure halamise saatel maha. Alguses ei teatud kuhu teda matta, kuna ta ei olnud mingeid juhiseid selle kohta jätnud. Kõik arvasid, et ainus auväärne paik saab olla kirik. Siin pandi ta juba oma surmapäeval hauda