Ka Aleksander Värat, Lihula preester kirjutas Balti oludest. Kooliajaloo küsimused. Suunad 1) venestuspoliitika järjekindel õigustamine 2) liberaalne suund Kirjeldused eestlastest. Valdavalt on kirjeldused positiivsed. Balti kubermangudes elavaid rahvaid tutvustati Venemaal populaarsetes väljaannetes. 15 VII Eesti rahvusromantilise ajalookirjutuse teke Eestlaste tsükliline ajalootaju Selle kohta annab kusjuures väga hea ülevaate Ants Viirese artikkel Tunast. Et kalendris oli kõik kogu aeg ühtemoodi, kõik kordus aastast aastasse, ainsaks lineaarseks osaks mõned suured õnnetused-vapustused: palju aega möödas Põhjasõjast, katkust, millal vägi Brandenburgi läks jne. Selline esitusviis kalendritele omane kuni 19. sajandi teise pooleni. Piiblist sai ka muidugi ajalugu, aga põhiliselt siiski ju muistse Lähis-Ida oma, mis esitatud küllaltki mütoloogilisel kujul
Hakatakse rahvusele õigusi nõudma. Hurda ajalugu = välise ja seesmise ajaloo vastandlikkus Otsekui vastukaaluks Jakobsoni lühikesele, aga liialdavale 1868. Aastal peetud esimesele isamaakõnele asus Hurt samal aastal kirjutama vaoshoitumat täismõõtmelist Eesti vanemat ajalugu: "Pildid isamaa sündinud asjust". Ilmus 1871 ajalehejärjejutuna, 1879 raamatuna (EKmS-i toimetised). Faktitruu, neutraalne, ohutu rahvusromantilise ja vaid kerge saksavastase paatosega. Populaarne. Hurda ajalootaju: rahvas saab oma õige ajaloo kätte alles siis, kui on kirja pandud tema "seesmiste sündmuste", tema hinge ja vaimu lugu. Ainsaks allikaks sel juhul on rahvaluule, mälestused, keel. Hurdale kangastub vaimusilmas korduvalt, kuidas ta oma "rahvamälestuste ajaraamatuga" Henriku kroonikale (Balti ajaloo vanimale üleskirjutusele) otsekui täiendavat, paralleelset teksti loob. Selles mõttes ei ole Hurda puhul tegemist ajaloo ümberkirjutajaga nagu
-l on 2 külge – ja kui püüdlikust originaalsuse otsimisest vaba pilguga luuletajat vaadelda, võib selguda, et tolle isikupära ilmneb eredaimalt just tema loomingu traditsiooniga seotud osades, kuis ilmutavad oma surematust tema esiisad, “surnud luuletajad”. Trad. teine külg, juba tehtu pime jäljendamine, on määratud liiva jooksma. E väidab, et küpsesse ikka jõudnud poeet vajab suhestumist traditsiooniga (25nda eluaastani piisab noorusvärskusest). Luuletaja vajab ajalootaju ja see eeldab arusaama, et minevik pole üksnes läinud, vaid ka jäänud, et kogu euroopa kirjandus Homerosest peale ja tema oma maa kirjandus sealhulgas oleleb simultaanselt ning moodustab simultaanse korra. Looming saab tähenduse suhtes trad.-ga kusjuures suhe ei ole ühepoolne: see, mis toimub “uue tõelise kunstiteose ilmudes, mõjutab ühtaegu kõiki sellele eelnenud kunstiteoseid, muudab kogu seda dünaamilist tervikut, milles iga teose suhted, proportsioonid ja väärtused muutuvad
annaabi.ee 
