ülikool, kus hakati õpetama Newtoni teooriat ja loenguid pidas Sven Dimberg. Samal ajal 3 ülikooli avamisega loodi Tartusse ka trükikoda, millest on alguse saanud raamatutrükkimine Eestis. Tartu ülikooli esimene ajalooprofessor oli Friedrich Menius, kelle sulest ilmus ajalooline ülevaade Liivimaa õiguskorra arengust. Teda võib pidada Academia Gustaviana kõige väljapaistvamaks ajalooprofessoriks, kes pani aluse kohaliku ajaloo uurimisele Tartu ülikoolis. Ülikooli teise perioodi nn. Academia Gustavo-Carolina tegevusperioodi kõige kuulsamaks ajaloolaseks võib nimetada Olaus Hermelin'i, kellest saab hiljem aadlik ja ta tõuseb salakantselei juhatajaks. Kuna ta põletas enne venelaste tulekut kuninga dokumente, siis Peeter I võtab temalt kirjutamisõiguse ära. Ülikooli põhikiri oli väga sarnane Uppsala ülikooli põhikirjaga. Tartu ülikooli põhikiri
Ta astus üle mõttevabaduse kaitseks eesõigustatud seisuse vastu ja nõudis sündimise läbi saavutatud eesõiguse kaotamist. Tee kõrgemaile riigiameteile olgu vaba kõigile andekaile ja tublidele. [1] Tema esimene filosoofiline teos, ,,Igasuguse ilmutuse kriitika" ilmus anonüümselt aastal 1762 ja peeti lugejate poolt ekslikult Kanti neljandaks ,,Kriitikaks" ning võeti seetõttu hästi vastu. 1794. Aastal sai temast Jena ülikooli filosoofiaprofessor. Üheks tema sealseks kolleegiks, ajalooprofessoriks, oli kirjanik Schiller, kellest sai Fichte sõber. Sõbraks sai ka Goethe. [2] Filosoofiaprofessori kohalt pidi Fichte aga ateismitüli pärast sealt lahkuma juba 1799. Ta siirdus Berliini, kus pidas suure eduga avalikke loengud. Kui Preisi pealinn sai ülikooli, valiti ta selle professoriks ja esimeseks rektoriks. [1] Fichte oli hiilgav lektor ja esialgu saatis teda suur edu. Paraku oli teda nuheldud raske
Venemaal väga tugeva respekti, rajas oma õigusajaloo koolkonna. Alates 1810 oli TÜ õppejõud. 1818-30 (surmani) oli TÜ rektor, ülikooli õitseaeg. Tegutses nii ajaloolase kui ka õigusteadlasena, seega eeskujuks paljudele, n Bungele. Lisaks Vene õigusajaloole uuris ka Balti provintside omi, aga sellega suurt tunnustust ei saanud. Friedrich Kruse- hakkas TÜ ajalooprofessoriks siis, kui Ewersist sai õigusprofessor. Huvitus antiigist ja keskajast; püüdis uurida muinasaega Baltikumis, aga ta tööd eriti hea tasemega polnud. Samuti arvas arheoloogiliste leidude põhjal, et Eesti esmaasukad olnud germaanlased (=sakslased). Seetõttu läks eestlastega (Faehlmann jt) tülli. Friedrich Georg von Bunge- kõige olulisem baltisaksa õigusajaloolane. Uuris, kogus ja publas meeletult Vana-Liivi allikaid, eriti õigusajalugu
annaabi.ee 
