Ants Laikmaa looming http://www.laikmaa.eu/looming.html Ants Laikmaa valdavaks teemaks oli portreelooming. Ent tähelepanuväärne oli ka Laikmaa varane huvi rahvuslik-mütoloogilise temaatika vastu. Igal juhul paistab ta huvisuund lahku minevat Düsseldorfi professorite eelistatud religioossest temaatikast, idüllilisest zanri- või pateetilisest ajaloomaalist. Laikmaa töötas palju ja hoogsalt, keskendus üksnes portreezanrile. Pastell kujunes kunstniku meelistehnikaks, mis jäigi tema loomingut valitsema. Ainult üksikutel juhtudel kasutas kunstnik seepiat, kriiti või sütt, veelgi harvem õlivärve. Pastelltehnika tundus otsinguteks-katsetusteks kohasemana ja vastas ka enam tema hoogsale temperamendile: oli võimalik oma kavatsust ja vahetut muljet viivitamatult kinnistada, kiiremini lõpptulemuseni jõuda. Ja pastelli eelistamine oli
Kõige sihiteadlikum ja enesekindlam realist oli Gustav Courbet (1819-1877). Courbet maalis suuri pilte, mille motiiv oli rõhutatult argipäevane. Üheks selliseks tööks on "Kivilõhkujad ", mis on hävinud. Courbet´põhimõtteks oli maalida ainult seda, mida silmad näevad. 19. sajandi viimasel kolmandikul levis enamikus Euroopa maades ametlikult tunnustatud realistlik ajaloomaal. Mõistagi oli nendes töödes loobutud kujutamast ainult seda, mida oma silmaga näha saab. Varasemast ajaloomaalist erines realism sellega, et püüdis olla lausa dokumentaalselt täpne niihästi ajaloosündmuse kui ka selleaegse olustiku, näiteks riietuse või relvade kujutamisel. Skulptuuris oli järjekindlat realismi hoopis vähem kui maalikunstis. Kalli kunstiliigina sõltus see enamasti konservatiivse publiku maitsest. Eriti monumendikunstis, kus tihti lisandusid veel figuuride liialdatult dünaamilised poosid, tähendas realism allakäiku.
Prantsusmaad tugevnes aga just motiivi osatähtsus - põneva süeega pilt leidis paremini tunnustust. Paljud inimesed märkasid rohkem juurdemõeldavat jutustust kui tajutavat vormi. Jutustusega pildid meeldisid publikule. Jutustava sisu abil jõudis realism ka ajaloomaalini. 19. sajandi viimasel kolmandikul levis enamikus Euroopa maades ametlikult tunnustatud realistlik ajaloomaal. Mõistagi oli nendes töödes loobutud kujutamast ainult seda, mida oma silmaga näha saab. Varasemast ajaloomaalist erines realism sellega, et püüdis olla lausa dokumentaalselt täpne niihästi ajaloosündmuse kui ka selleaegse olustiku, näiteks riietuse või relvade kujutamisel.
paremini tunnustust. Paljud inimesed märkasid rohkem juurdemõeldavat jutustust kui tajutavat vormi. Jutustusega pildid meeldisid publikule. Jutustava sisu abil jõudis realism ka ajaloomaalini. 19. sajandi viimasel kolmandikul levis enamikus Euroopa maades ametlikult tunnustatud realistlik ajaloomaal. Mõistagi oli nendes töödes loobutud kujutamast ainult seda, mida oma silmaga näha saab. Varasemast ajaloomaalist erines realism sellega, et püüdis olla lausa dokumentaalselt täpne niihästi ajaloosündmuse kui ka selleaegse olustiku, näiteks riietuse või relvade kujutamisel. Skulptuuris oli järjekindlat realismi hoopis vähem kui maalikunstis või graafikas. Kalli kunstiliigina sõltus see enamasti konservatiivse publiku maitsest. Realism tähendas idealiseerimise vähenemist ja kohati lausa kopeerivat loodusvormide jälgimist. Eriti
annaabi.ee 
