Luuletaja taotleb teatavat tasakaalu traditsioonilise ning vabavärsi vahel. Hoiakute ning laadide vastandikkuse tõttu ei kujune aga seesugust terikut kui ,,Kivist viiulites". Muutunud luulepildis ei ärata raamat eelmistega võrreldes tähelepanu. Ka järgmine kogu jääb suhteliselt varju. 2.5. ,,Vihm teeb toredaid asju" (1969) Kogus ,,Vihme teeb toredaid asju" leiab aset suur teisenemine isiklikuma, intiimsema vaatevinkli ning ajalookontseptsiooni poole. Konkreetne luulemina vaeb oma suhteid aja ning maailmaga, kerib tagasi autobiograafilist aega mitme eelnenud sugupõlveni. Üldinimliku hoovuse asemel on astunud väga konkreetne , muutusterikas ning juurtetundlik, reaalidest küllastunud aeg. ,,Vihm teeb toredaid asju" on põhitoonilt varasemate kogudega võrreldes lüürilisem , kohati isegi malbe. Intellektuaalsed puünteeritud värsskonstruktsioonid on taandunud. Toimekat edasipürgimist
Arenguteema ülevus ja konkreetsus loovad tajutava vastuolu, mida süvendab veelgi vormiline mitmeplaanilisus. Kross otsib tasakaalu vabavärsi ja traditsioonilise värsi vahel. Just vastandlikkuse tõttu ei teki sellel luulekogul terviku tunne nii palju kui seda oli ,,Kivist viiulites" ning ei ärata seejuures nii palju tähelepanu. (Kalda, 1991) 2.5 ,,Vihm teeb toredaid asju" (1969) See luulekogu on hoopis teistsugune kui eelmised oma isikliku ja intiimsema vaatevinkli ning ajalookontseptsiooni tõttu. Konkreetne Kross mõlgutab mõtteid ajast ning maailmast, kerib tagasi autobiograafilist aega mitme sugupõlveni. Üldinimliku asemele on tulnud väga konkreetne, muutusterikas ja reaalidest küllastunud aeg. ,,Vihm teeb toredaid asju" on varasemate kogudega võrreldes üldjoontes lüürilisem, malbem. Intellektuaalsed ja Krossile omased värsikonstruktsioonid on taandunud ja toimekat edasipürgimist asendab üha enam mõtlikkus, meenutus ja intiimne sisevaade. Isegi kogu
esteetikat ja kodanikupaatost esindas kammerlikumas vormis Noorsooteatri kirjandusala juhataja Mati Undi postmodernistlikku maiku näidendi „Good-bye, baby” lavatõlgendus (1975). Undi „Peaproov” (1977) ja bulgaarlase Georgi Džagarovi „Prokurör” (1978) seevastu tähistasid nii Komissarovi liikumist psühholoogilisema teatri suunas kui ka üpris julget meele avaldamist nõukogude tegelikkuse, sh. valitseva ajalookontseptsiooni 40 vastu: „Prokuröris” puudutati näiteks sotsiaalselt tundlikku represseerimise teemat. Tšehhovi „Kajaka” tõlgendus (1978) rõhutas aga eeskätt küsimust haritlaskonna võimetusest. 1970. aastataid iseloomustas tasakaalustatud teatrimaastik: vähenes suuremate ja provintsiteatrite kunstilise taseme vahe ning tihti olid tipplavastused pärit väiksematest teatrilinnadest. Põnevaim ja stabiilseim väikelinnateater Eestis oli toona Pärnu teater, mis eristus 1970
annaabi.ee 
