Tema kujundid toetuvad hästi eristavatele võtetele- võrdlustele, metafooridele ja epiteetidele. Kleit ja sellesse riietuv naine sarnanevad lillede, kuupaiste ja taevaga- loodusega. Kleidiriie on pehme ja erutav nagu armastatu puudutus, meenutus suudlusest ergab mälestuses nagu rubiin. Tähtsal kohal olidki riided, ehted, tubased interjöörid. 1920. aasta künnisel sai Siuru printsessist ajalaulik. Tema kogud Verivalla(1920) ja Pärisosa(1923) sisaldavad ajalauludele tüüpilist ekspressionistlikus tehnikas luuletusi. Sirelilõhnalisest aiast on luuletaja sattunud hädaorgu, otsekui maailmalõpu aega. Näiteks tema luuletuses Laatsarustes. Seal nagu ikka domineerib loodus ja inimene aga tulemuseks on hoopis inetu, õudne, ebaloomulik maailm. Räägib viletsusest, kerjamisest. Underi luules esineb korduvalt Piibli motiive. Näiteks luuletuses Verivalla, meenutab põrgut ja lõpeb
luuletuses ,,Ekstaas". Henrik Visnapuu luuletust ,,Carpe diem" läbib hobusena kihutava ja lõpule läheneva kärsitu aja kujund: ,,Aeg kärsik on, aeg nelju a'ab." Nii oli Siuru luulel seos ka oma ajaga, ehkki kaudne. Ajaluule: Otsesemalt väljendas suhet aja ning ühiskonna probleemide ga 1920. aasta paiku tekkinud ajaluule, 1920. aastate alguse eesti luule silmatorkav suund, mis järgis kindlat voolu ja stiili. Ajaluulele (või ajalauludele) andsid nimetuse eelkõige luuletajad ise. Aja ja nimelt ahistava aja! kujund esines paljude autorite loomingus ning sageli lausa luuletuse pealkirjas. Johannes Semper kõneles ,,aja lingudest, mis inimese virutavad / vastu tuleviku haigutavaid lõugu" (luuletus ,,Julmal ajal"). Johannes Barbarus kirjutas aja verisest näost ja veristest jalgadest, mis inimest tallavad (luuletused ,,Introduktsioon" ja ,,Laul enesest 1"),
impressionistlikku kujundlikkust.) Kujundid toetuvad võrdlustele, metafooridele, epiteetitele, mis on samas isikupärased, tundeelavad.Luules palju naiseliku harmoonilist maailma. Paljud on vormilt sonetid. ( põhijoontes jälgib kindlalt, vahel lubab vabadusi -ebapuhastes riimides, rütmilistes kõrvalekalletes).1920ndatel sai Siuru printsessist ajalaulik.Tema kogud "Veri valla"(1920) ja "Pärisosa"(1923) sisaldavad ajalauludele tüüpilist ekspressionitlikus tehnikas luuletusi.( "Laatsarused" - põimuvad inimese , looduse ja esemetering, tulemuseks on inetu,ebaloomulik maailm) Sirelilõhnalistest aedadest on autor suundunud koolnuhaisulisse hädaorgu.Luuletuses on palju ülimalt realistlikke , naturalistlikke detaile, mis on esitatud ekspressionismile iseloomulikult(liialdavalt). Metafoori,võrdluse ,ja hüpperbooli(liialdus) kõrval torkab silma ka metonüümia(osaterviku asemel). Luules esineb tihti Piibli
annaabi.ee 
