V (km/s) l (m) 0 1 (üks) 10 000 0.99994 100 000 0.94 200 000 0.74 290 000 0.25 299 900 0.024 Relatiivsusteooria, ka mass, pole absoluutne suurus, vaid mass kasvab kiiruse kasvades. m = mo : (1 – V2 / C2)0.5 m = keha mass kiirusel V mo = seisumass V (km/s) m (kg) 0 1 100 000 1.06 200 000 1.34 250 000 1.11 290 000 3.94 299 700 40 Relatiivsusteooria seisukohalt pole ajakulg absoluutne, vaid relatiivne t = to * (1 – V2 / C2)0.5 t= aeg kiirusel V to = paigalseisev aeg Valemist on näha, et kiiruse suurenedes ajakulg aeglustub V (km/s) t (min) 0 60 100 000 56 min 34s 200 000 44 min 43s 250 000 33min 7s 299 700 1min 28s Energia ja massi seos Einstein väitis, et energia ja mass on ekvivalentsed suurused ehk samaväärsed suurused. E = m * C2 === E = (mo * C2) : (1 – V2 / C2)0
Teine näide selle kohta, et kõik meie ümber on piirideta on see, et universumisse võib tekkida väga palju galaktikaid, tähti ja muid objekte. Nende teket ei piira miski. Suhtelisuse kohapealt tõestas saksa teadlane Albert Einstein, et ei ole olemas sellist asja nagu absoluutne aeg vaid aja kulg sõltub keha liikumisest. Näiteks, kui kosmoselaev eemaldub meist valguse kiirusele lähedase kiirusega, siis kosmoselaevas ajakulg aeglustub, kuid maal olijate jaoks aeglustuvad kõik raketis kulgevad protsessid. Sammuti on ka massidega. Mida kiiremini liigub keha, seda suurem on tema mass.
Taustsüsteem : 1) Inertsiaalne taustsüsteem taustsüsteemid mis liiguvad üksteise suhtes ühtlaselt ja sirgjooneliselt (kehtivad Newtoni seadused) 2) Mitteinertsiaalne taustsüsteem taustsüsteemid mis liiguvad üksteise suhtes kiirendusega. Inertsiaalne maapind, liikumisvahendid mis liiguvad üksteise suhtes sirgjooneliselt. Klassikalises füüsikas liikumine suhteline, koordinaadid, kell ei sõltu taustsüsteemi valikust. Ajakulg ei sõltu kiirusest, pikkusest, mõõtmed, koordinaadid, mass. II Relativistlik füüsika selle füüsika areng al. 20. saj algusest kuni praeguseni. Relativistlik füüsika toetub kahele postulaadile. (Postulaat väide mida ei tõestata) 1) Postulaat. Valgusekiirus vaakumis on kõikides inertsiaaltaustsüsteemides ühesugune ja ei sõltu valgusallika liikumise kiirusest. ( Kui liigud rongis valguskiirusega siis maapinna suhtes liigud alati valguskiirusega)
minevikus. Seda kõike näitab ajas liikumine ise. See, mis kehtib ruumi korral, kehtib ka ajaga. Näiteks kehad on võimalised eksisteerima erinevates ruumipunktides ja ( sellega analoogiliselt ) kehad on võimelised eksisteerima ka erinevatel ajahetkedel. Niimoodi muutuvad arusaamad kehade ja nähtuste eksisteerimisest Universumis. 1.1.8 Ajas liikumise mittesuhtelisus Relatiivsusteooria õpetab meile seda, et aja aeglenemised ( ajakulg ) ja kehade pikkuste 45 lühenemised ( kehade pikkused ) ilmnevad erinevates taustsüsteemides erineva iseloomuga. See tähendab seda, et erinevates taustsüsteemides kulgeb aeg erinevalt ja kehade pikkused avalduvad samuti erinevalt. Kuid ajas rändamine ise on ,,absoluutne nähtus". See tähendab seda, et kui näiteks rännatakse ajas minevikku, siis on ajas liikunud ( ajaränduri suhtes ) absoluutselt kõik Universumi
Kõikides taustsüsteemides jääb aga näiteks omaaeg samasuguseks. See ei muutu. Kuid see on kõigest illusioon. Näiteks aja aeglenemist inimene ei tajuks. Seda tajutakse ainult siis, kui näiteks saaksime kõrvalt vaadata rongi sisse, mis liigub valguse lähedase kiirusega. Kellad käiksid rongi sees tuhandeid kordi aeglasemalt, kui rongist väljas olles. Rongi sees istuvale inimesele tundub aeg kulgevat aga normaalselt, kuid väljas pool seda rongi tundub vaatlejale rongis olev ajakulg aeglene- vat. On selgesti näha seda, et vaatlejale ei ole näiteks aja aeglenemine ehk aja kadumine tajutav seni, kuni ta ei viibi „süsteemist“, kus aja effekt aset leiab, väljaspool. Omaaja jäävus taustsüsteemi- des on tegelikult pelgalt näiline. See tegelikult ei ole nii. Kui see aga oleks siiski nii, siis peab omaaeg ju sama olema ka süsteemist väljaspool olevale vaatlejale. Kuid nii see ju siiski ei ole. Kõik eelnev kehtib sisuliselt ka pikkuse kontraktsiooni kohta. 1.3.1
Kõikides taustsüsteemides jääb aga näiteks omaaeg samasuguseks. See ei muutu. Kuid see on kõigest illusioon. Näiteks aja aeglenemist inimene ei tajuks. Seda tajutakse ainult siis, kui näiteks saaksime kõrvalt vaadata rongi sisse, mis liigub valguse lähedase kiirusega. Kellad käiksid rongi sees tuhandeid kordi aeglasemalt, kui rongist väljas olles. Rongi sees istuvale inimesele tundub aeg kulgevat aga normaalselt, kuid väljas pool seda rongi tundub vaatlejale rongis olev ajakulg aeglene- vat. On selgesti näha seda, et vaatlejale ei ole näiteks aja aeglenemine ehk aja kadumine tajutav seni, kuni ta ei viibi ,,süsteemist", kus aja effekt aset leiab, väljaspool. Omaaja jäävus taustsüsteemi- des on tegelikult pelgalt näiline. See tegelikult ei ole nii. Kui see aga oleks siiski nii, siis peab omaaeg ju sama olema ka süsteemist väljaspool olevale vaatlejale. Kuid nii see ju siiski ei ole. Kõik eelnev kehtib sisuliselt ka pikkuse kontraktsiooni kohta. 1.3.1
annaabi.ee 
