St. me aktsepteerimine selle iroonilisust aga uurima kuidas. Missugune on gooti kirjanduse ruum jne. Ei jaga hinnanguid, vaid uurib ja kirjeldab. Retoorika (Aristoteles) veenmiskunst. Uurib kuidas kirjandusteosed mõjuvad. Näiteks: Luule ülendab. 20saj retoorika uurib keelekasutuse strateegiaid, teda huvitab praktiline efekt. Uurib kuidas effekt saavutatakse. Diskursus analüüsib kuidas praktikas toimib ja mida saab saavutada. Tihti analüüsib lisaks kirjandusele ka ajakirjanduskeelt, poliitikute kõnesid, teaduskeelt, juriidilist keelt. Tihti on uusretoorika ideoloogiakriitiline. 90% uusretoorilistest analüüsidest võtavad analüüsiks endale tekste mida nad tahavad kritiseerida (on küll objektiivne uudis, kuid nende kujundite abil on subjektiivset sõnumit edastatud või a'la naispoliitik = blond) Retoorika on viis muuta maailma keelekasutuse kaudu, vastandatuna maailma muuta mingisuguse füüsilise tegevuse kaudu.
Tavad ja harjumused on seotud põhjus-tagajärgsuhetega, pole suvalised – keelekasutajad ei märka tavaolukorras põhjuslikke suhteid, vaid peavad loomulikuks. Enamikule inimestele on ebaselge võimu ja keelekasutuse seos, kuigi keel on võimus keskmes, sest võimulolijad räägivad ja kirjutavad. Suhted kujunevad vastavalt võimuvahekordadele (ajakirjanik vs poliitik, arst vs patsient, õppejõud vs tudeng). Kriitilisus ei või tähendada hinnanguid enne analüüsi. Kui ajakirjanduskeelt kritiseerida, tuleb seda kõigepealt kirjeldada, sest alles siis saab hinnangut anda. Kriitilised lingvistid seadsid eesmärgi uurida, missugune on ideoloogiline keelekasutus, mis vahendeid kasutab ja kuidas seda on võimalik keeleteaduslikust vaatepunktist analüüsida ning kuidas esineb üksikutes tekstides. Teatud liiki tekstides on võimusuhetel suurem roll kui teistes, ideoloogilisus mõnes suurem kui teises. Kõige külgetõmbavam on olnud avaliku keelekasutuse võimusuhete uurimine
tsitaatsõnad. Neid tuleb nii palju, et need ei jõua eestipärastuda, meie keelega kohaneda. Segab slängikasutus kui ajalehekeelde sobimatu. 9 Leht püüab kergema, argisema keelekasutuse abil lugejaid juurde meelitada, eeldades, et vähenõudlikke lugejaid on rohkem kui nõudlikke lugejaid (OK 2004, nr 2: 11). Tegelikult on nõudlikke lugejaid palju, kes ütlevad, et maailm üha vaimuvaesemaks muutub. Küll aga peab osa lugejaid ajakirjanduskeelt keeruliseks. Meenub juhtum, kus lugeja Postimehe kui arusaamatu kõrvale jättis ja Õhtulehe järele haaras. Kindlasti on ajalehekeel raske osale Interneti jututoakülastajatest, kellel on välja kujunenud oma keel, millest jälle teised aru ei saa. Samas iseloomustavad nende tekste kordus ja paljusõnalisus, mõttepuudus, lohakus ja hoolimatus väljendatava vastu. Ka suhtumine kirjakeele traditsioonilistesse normidesse on aja jooksul muutunud. Mõned
annaabi.ee 
