.........................4 1.3. Sõna ema levik Eesti murretes................................................................................5 2.SÕNA EMA LEVIK KORPUSTES...............................................................................6 2.1. Sõna ema vanas kirjakeelekorpuses.......................................................................6 2.2. Sõna ema 1890ndatel, 1950ndatel ja 1990ndatel ajakirjanduses...........................7 2.2.1.1890. aastate ajakirjanduskeele vasted.............................................................8 2.2.2.1950. aastate ajakirjanduskeele vasted.............................................................9 2.2.3.1990. aastate ajakirjanduskeele vasted...........................................................10 2.3. Sõna ema uusimas kasutuses................................................................................12 2.4. Sõna ema 1890., 1950. ja 1990. aastatel ilukirjanduskeeles..............
· kirjakeele sõnavara, eeskätt normingutele vastav muutmisreeglistik ning olulised ortograafiareeglid · normingulist keelt esitavad keeleõpikud ja keelereeglite drill · Elmar Muuk Lühike eesti keeleõpetus I (1927), 1940. aastani 9 trükki. · olulisim KK muutuvate sõnade tüüpkondadesse jagamise süsteem Mida enne ei olnud: · KK viimine ilukirjandus- ja ajakirjanduskeelde tulevad keeletoimetajad · 1920. aastate lõpus ilukirjandus- ja ajakirjanduskeele vastavusse viimine KK normingutega. · 1929 sünnib uus amet: keeletoimetaja. Keskne morfoloogia korrigeerimine · ilukirjandus pole enam murdetekste (üksikud ja dialoogid) EKSAM: Aaviku ja Veski võrdlus? Teada ajalugu üldjoontes (vt slaidikava)! 6.1. Eesti netikeel Näited erijoonte kohta ja üldistused! Ortograafia erijooni: · suurtähtede ja kirjavahemärkide ärajätt (küsimärk enim tarvitusel) · Numbrid, täppideta tähed või märgid täpitähtede asemel
millest jälle teised aru ei saa. Samas iseloomustavad nende tekste kordus ja paljusõnalisus, mõttepuudus, lohakus ja hoolimatus väljendatava vastu. Ka suhtumine kirjakeele traditsioonilistesse normidesse on aja jooksul muutunud. Mõned kirjutavad üsna vabalt ka murdelisi või keeleuuenduslikke vorme, nagu hää ja sääl, oodat ja kirjutet. Toimetajad ja korrektorid on loobunud neid parandamast. Tegelikult kahaneb kõnekeele ja ajakirjanduskeele vaheline erinevus hämmastava kiirusega. Üheks põhjuseks on peetud seda, et sensatsiooni, kergema meelelahutuse, vaba aja ja harrastuste osatähtsus ajakirjanduse temaatikas kasvab ja see omakorda avaldab mõju keelekasutusele. Kirjutajad ei oska alati eristada tõsisemate teemade käsitlemiseks sobivat stiili kergema meelelahutuse stiilist, neile on see kõik üks ajakirjanduskeel. Nad panevad tähele, et Õhtuleht või Eesti Ekspress kasutab oma