lähtudes selles järeleandmisi ning avahoolduse osakaal kasvas. Töömajad muutusid vaestemajadeks, kuhu tööjõulisi inimesi ei saadetud. Viimastele tuli leida tööd või anda mõõdukat rahalist abi. Selleks töötati välja tariifid, mis baseerusid kohalikul leivahinnal ja pere sissetulekul. See toi kaasa ühiskondlikule hoolekandele mineva raha vajaduse kiire suurenemise, vaestemaks kasvas kiiresti üle kinnisvaraomanike taluvuse piiri. Paljud inimesed otsustasid maa harimata jätta ainuuksi selleks, et maksust vabaneda. Asja lahendamiseks moodustati 1817. aastal parlamendikomisjon ja 1834. aastal toimus sotsiaalhoolekandesüsteemi reform. Võeti vastu nn uus vaesteseadus (Poor Law Amendment Act). Leiti, et vallad olid liiga väikesed üksused ning moodustati nende liidud, unioonid (Poor Lam Unions). Nende tööd asusid juhtima vaestemaksu maksjate valitud hooldajate komiteed (Board of Guardians). Varasemad linnades olnud ametnikud (Oiverseers) muutusid sisuliselt arveametnikeks
seaduse tôlgendajate ja kommenteerijate vastu. Osalt onselle tagajärjeks hoidumine uldklauslitest. Legalismi tugevdatakse tôlgendamise ja komenteerimiskeeluga ningpüüdega eemaldada ôiguselust advokaadid, kelle osatähtsust laienev kaubamajandus oli tôstnud.Pôhjus, miks advokaatide ja ôigusteadlaste môju kardeti, peitus pôhiliselt selles , et seadustik ise sisaldas endassuure hulga kompromisse. Ta on tüüpiline valgustatud ainuvalitsuse toode, mis polnud enam loodud jakostrueeritud ainuuksi ülemkalassi jaoks nagu absolutismiajal, vaid nii ulem- kui ka kesklassi silmas pidades.Seetôttu oli seal vaheldumisi nii arhailisi kui ka modernseid jooni. Esimeste hulka kuulub endiseltuheôiguslikkuse puudumine seaduse ees. Ka pärisorjus on alles. Vanad privileegid jäetakse kehtima. Moodsate joonte hulka kuulub peale legalismi, mis kuunib ôigusi ja kohustusi määratledes pärisorjadeni välja, kaeraomandi tugevdamine, kohtunikule sôltumatuse lisamine, omavoli vähendamine
vastu. Osalt on selle tagajärjeks hoidumine uldklauslitest. Legalismi tugevdatakse tôlgendamise ja komenteerimiskeeluga ning puudega eemaldada ôiguselust advokaadid, kelle osatähtsust laienev kaubamajandus oli tôstnud. Pôhjus, miks advokaatide ja ôigusteadlaste môju kardeti, peitus pôhiliselt selles , et seadustik ise sisaldas endas suure hulga kompromisse. Ta on tuupiline valgustatud ainuvalitsuse toode, mis polnud enam loodud ja kostrueeritud ainuuksi ulemkalassi jaoks nagu absolutismiajal, vaid nii ulem- kui ka kesklassi silmas pidades. Seetôttu oli seal vaheldumisi nii arhailisi kui ka modernseid jooni. Esimeste hulka kuulub endiselt uheôiguslikkuse puudumine seaduse ees. Ka pärisorjus on alles. Vanad privileegid jäetakse kehtima. Moodsate joonte hulka kuulub peale legalismi, mis kuunib ôigusi ja kohustusi määratledes pärisorjadeni välja, ka eraomandi tugevdamine, kohtunikule
annaabi.ee 
