olemuse üle otsustamise võtma enese kanda. Ennast loov otsustamine väljendub valikutes, mida inimene teeb. Inimene saab teha valikuid ainult oma eksistentsi piires, st inimene on vaba valima sellel ajal, mis on tema sünni ja surma vahel, ning need valikud on eksistentsi piires lõplikud, neid saab teha ainult üks kord, iga valik on iseseisev valik inimese olemasolu mingis faasis. Vastavalt arusaamale eksistentsi ainukordsusest ning pinguldatusest sünni ja surma vahele kirjeldavad eksistentsialistid tõelist valikut endaküllasena, mis on ainult inimese enda teha, mis kuulub inimese eksistentsi kindlasse faasi, milles inimene ise otsustab ja vastutab selle valiku eest enda eksistentsi nimel, mida ta on sunnitud looma. Inimene ise visandab või projekteerib enda ja on seega enda- jaoks-olev mitte iseendas-olev. VABADUS Vabadus on seega eksistentsialistide arvates raske koorem, kuna sellega kaasneb vastutus,
Võiks ju väita, et kunagi oli kunsti õnnistuseks, et enamasti polnud tal aimugi mõttest, mida ta endas kannab, ja ilust, mida ta loob. Enesekindlas teadmises omaenda kõrgeandelisusest läks kaotsi midagi tema igavesest lapselikkusest. Teiselt poolt tohib vististi näha mänguelemendi teatavat tugevnemist kunstielus järgmises näites. Kunstnikku peetakse tema kaasinimeste massist kõrgemaks, eriliseks olendiks ja teatavat austust tuleb tal võtta oma pärisosana. Et seda teadmist oma ainukordsusest läbi elada, vajab ta austajatest või vaimusugulastest koosnevat publikut, sest fraasides kingib mass seda austust talle kõige rohkem. Nagu vanimale luulekunstile, on ka tänapäeva kunstile ikka veel hädavajalik teatav esoteerilisus. Tänapäeva publicity-aparaat koos kirjanduslikult ülespuhutud kunstikriitika, näituste ja ettekannetega on sobilik tugevdama kunstiväljenduste mänguiseloomu" (Johan, Huizinga 2004:223-224). Kunsti peamiseks võluks on tema ilu ning pühadus
mõiste teineteisele, baturinlik ülevus tekib kannatuse kaudu, baturinlik katarsis on eelkõige esteetiline sündmus. Kannatuse ja ilu kõrval asetub Baturini surmades olulisele kohale ka rituaal. Didode enesepõletamise puhul on tegemist mitte ainult estetiseeritud, vaid ka rituaalse surmaga, mis eriti Nikyase ema surma puhul on otseselt seostatud tulejumal Ormudi teenimisega. Milles seisneb rituaali toimemehhanism? Rituaal annab kannatusele reeglistatud kuju, tõstab selle inimlikust ainukordsusest välja korduva, imiteeritava tasandile. Sellisena on see omalaadne Baturini korduva kordumatuse poeetika ümberpööramine, oma elu lülitamine esivanemate tegude ahelasse. Rituaal saab ka pühaduse allikaks: ilus surm toob ellu pühapaistet. Vaarema Dido surmast kõneldakse otsesõnu kui pühapaiste loomisest: “Too sajanditagune, samavõrd kurb kui kaunis inimkehast tõrvik ei vähendanud Bigartite õlikiindumust. Vastupidi: nafta kohale tõusis nüüd ka Ohvriõli oreool –
annaabi.ee 
