õppimiskonteksti, kaaslasi, juhendajat. Avatus õppimisele väheneb, tekib ebakindlus, venitamine, hirm riski ees, õpilane sulgub endasse. Seega õpetaja peab olema oma ala tõeline asjatundja ning teda tullakse kuulama ja temalt õppima ainet eeskätt tema ekspertteadmiste tõttu. Tõeline õppimine haarab inimese kogu isiksust tervikuna ja see ei ole lihtsalt teadmiste mehaaniline meeldejätmine. Kooliõpingutes peaks vähenema ainekesksus ja suurenema isiksuse arendamise roll ning õpilase enda osatähtsus õppimisel. Õpetaja roll on anda õpilastele hoopis abi, juhendada ja toetada, luua selline atmosfäär, mis tagab vaba emotsionaalse ja intellektuaalse arengu. Kool peaks olema huvitav, pakkuma rõõmu ja rahuldust õpilasele, õpetajale ja lapsevanemale. Aga tegelikkus on sellest ideaalist kahjuks kaugel. Kasutatud kirjandus: S. Hirsjärvi, J Huttunen Sissejuhatud kasvatusteadusesse, Tallinn 1991
(Wikipedia, http://et.wikipedia.org/wiki/Narkootikum ). Muu hulgas arvatakse nende ainete hulka narkootikumid, mõni ravim, narkoosi-ained, vedelad lahustid, dopingained, alkohol ja tubakas. Uimastid tekitavad kergesti sõltuvust. Uimastite kasutamisega seonduv on paljude Euroopa maade argielus üsna igapaevaseks kõneaineks kujunenud, samuti ka Eestis. Eestis on kultuuritaust, millel uimastikäitumine välja kujuneb, kiiresti muutumas (Kraav 2001:84). Vanemate hõivatus oma muredega ja kooli ainekesksus loovad pinnase mõnuainete proovimiseks ja jatkuvaks kasutamiseks. Ühiskonna kiire muutumine suurendab keskkondlikke riske, seega muutub aina olulisemaks noore enda hoiakute, tervikliku mina-pildi, eneseusalduse ja sotsiaalsete oskuste olemasolu. Noorte hoiakute arenemisel on tähtis roll lapsevanemates ja koolis. Kooli kui kasvatusasutuse rolli suurendamiseks peavad aitama kaasa koolipsühhooloogid, sotsiaalpedagoogid ja inimeseõpetuse tunnid. Uimastite kasutamise vähendamiseks aga peale
Pestalozzi, rahvakooli isa kohta kirjutatu sobib ka Peeter Põllu kohta: mitte suur haridus, teadus, õpetuse osavus ei teinud teda suureks, vaid tema väsimata hool ja mure, ennast ärasalgav töö ja armastus laste vastu, mis kõik usub, kõik loodab ja kõik kannatab. Nende kohta lähevad täide Pestalozzi öeldud sõnad: Õpetaja, sinu headus, enam väärt, kui kõik su teadus. Ikka ja jälle võib kuulda vastandamist: lapsekesksus (positiivne) ja ainekesksus (negatiivne), laps kui subjekt (positiivne) ja laps kui objekt (negatiivne), uus paradigma (positiivne) ja vana paradigma (negatiivne), loovus (positiivne) ja teadmised (negatiivne), sisemine motivatsioon, huvi (positiivne) ja väline motivatsioon (sund, kiitus, laitus, karitus jms) (negatiivne). Tegemist on ebaõige vastandamisega. Nendes vastuoludes väljenduvad koolielu igipüsivad dilemmad. Nii nagu uue ja vana vastuolu hariduses ja koolis pole meie sajandi avastus (ehkki
annaabi.ee 
