Nii inimeste kui ka loomade haigusi oli sel ajal palju. Enamasti tulid need maast, kurjast tuulest, kurjast silmast või nimetamisest. Pikemalt põdenud vanemad haiged inimesed tõsteti voodist põrandale õlgede peale, kui neil enam väga paranemisvõimalust ei olnud. Talurahvas arvas päeva pikkust söögikordade järgi. Ülestõusmise aega arvati aga näiteks kuu tõusu ja mahamineku, koodi-reha ja sõela järgi. Suviseid söögiaegu ja karja kojutulekut lõunale mõõtis perenaine aiateivaste ja kivide varju järgi. Aasta pikkust jaotati tähtpäevade ja tööde järgi, ka niisama jaotati aega tööde järgi. Sel ajal Eestis alanud uuendused puudutasid ka hariduselu. Kirikuõpetajate eestvedamisel avati mitmeid koole ja anti välja eestikeelseid raamatuid. Ka eestlastest pääsesid mõningad inimesed ülikooli. Enamus hariduse omandanud eesti rahvast küll saksastus, kuid oli ka neid, kes enda päritolu ei häbenenud.
hundi silmade põletamist. Sama tähendus oli jüritulelgi. Jüritulle ohverdati, väljalastud kari aeti päripäeva jürisuitsust läbi. Lõkkes põletati risu ja rämpsu. 20. sajandi alguses ja teisel poolel mälestati jüritulega vahel ka jüripäeva ülestõusu. Karjamaagia Oluline oli peletada eemale metsloomad, vältida karja kadumist, tagada neile tervis ja hoida kari koos. Metsloomi peletati lõkke ja mitmete maagiliste kommetega nagu aiateivaste jm esemete kokku sidumisega (nende lõuad jäävad suletuks); ka lüpsti sümboolselt aiateibaid ja loeti seda tehes piimaloitse. Karjavits tuli koju tuua ja õhtul räästasse torgata, kus see püsis kogu suve. Selline käitumine tagas karjaõnne. Karjavitsa (või üldse okste) murdmine ja lõikamine oli sel päeval keelatud, sest murdmine kandus üle loomadele. Niisiis varuti vits eelmisel päeval või paar päeva varem
Suure nõiahulluse aegu 15. sajandil maalisid sõnaseadjad nõidade toimetamisest üsna pentsiku pildi. Päike on loojunud, ausad inimesed magavad. Nõiad, mõned mehed, enamikus aga naisterahvad, lipsavad sängist välja, püüdes oma kaasade und mitte häirida. Nad valmistuvad sabatile minema. Need, kelle eluase on kokkutulekupaigale lähemal, võtavad teekonna ette jalgsi; teised hõõruavd oma ihu sisse salviga, mis laseb neil õhku kerkida ja loomade, aiateivaste, luudade või pinkide seljas lennata. Kokkutulekupaigas, mis asub keldris, koopas või elutul nõmmel, on neid ootamas kuni paarkümmend seltsilist nõida. Kui juhtub olevat ka neofüüte, eelneb tavapärastele toimingutele vastuvõtutseremoonia. Uustulnuk köidetakse kultuse külge sidemetega, mis teevad lahtiütlemise talle raskeks. Ta peab tõutma, et hoiab kultuse saladusi, ning lisaks sellele seob end teistega seeläbi, et lubab
Sama tähendus oli jüritulelgi. Jüritulle ohverdati, väljalastud kari aeti päripäeva jürisuitsust läbi. Lõkkes põletati risu ja rämpsu. 20. sajandi alguses ja teisel poolel mälestati jüritulega vahel ka jüripäeva ülestõusu. Karjamaagia Oluline oli peletada eemale metsloomad, vältida karja kadumist, tagada neile tervis ja hoida kari koos. Metsloomi peletati lõkke ja mitmete maagiliste kommetega nagu aiateivaste jm esemete kokku sidumisega (nende lõuad jäävad suletuks); ka lüpsti sümboolselt aiateibaid ja loeti seda tehes piimaloitse. Karjavits tuli koju tuua ja õhtul räästasse torgata, kus see püsis kogu suve. Selline käitumine tagas karjaõnne. Karjavitsa (või üldse okste) murdmine ja lõikamine oli sel päeval keelatud, sest murdmine kandus üle loomadele. Niisiis varuti vits eelmisel päeval või paar päeva varem. Ülepea oli esimene karjavits oluline maagiline ese,
annaabi.ee 
