ahven Ahven ehk harilik ahven on ahvenlaste sugukonda ahvena perekonda kuuluv röövkala. Ahven on levinud peaaegu kogu Euroopas. Ta elab paljusugustes mage- ja riimveelistes veekogudes. Eestis on ahven tavaline kala, mida püütakse ka töönduslikult. Ahven on ilus ja ereda värvusega kala. Tema selg on tumeroheline, küljed rohekaskollased, 5–9 tumeda ristvöödiga. Saba- ja pärakuuim ning kõhuuimed on erepunased, rinnauimed kollased. Eesmine seljauim on sinakashall, suure musta laiguga tagaosas, tagumine seljauim rohekaskollane
lamendunud rakkudest mis asetsevad püstiste sammastena üksteise otsas. Iga kilbike tekitab veidi enam kui 0.1 volti elektrit, aga kuna iga kilbike on ühendatud endast eelneva ja järgneva kilbikesega (samuti on ühendatud ka sambad) tugevneb elektrienergia tunduvalt. MEREVEE KALAD · Kuna merevees on elektrijuhitavus parem kui magevees siis pole merelistel kaladel tarvidust genereerida elektrit, et saavutada sama voolutugevus võrreldes mageveekaladega. · Ahvenlaste sugulane kes elutseb Atlandi ookeani lääneosas - tähetarkkala. Ta peidab end liiva sisse jättes välja ainult 2 pungil silma, ning ootab saaklooma. Elektrielundid paiknevad tal kahes lohus silmade vahel. ELEKRTIRAI · Kaalub umbes 100 kg, millest elektrielundid on umbes 15 kg. · Puhanud rai võib anda 8 ampri tugevust voolu pingel 300 volti. · Ehituse poolest on elektrirai elektrielundid üsna sarnased galvaanielementide
on kullaltki keeruline. Saakkalade liigi määramiseks kasutatakse teatud nn võtmeluid, mis praagitakse kotka poolt toidust välja. Võtmeluude järgi on suhteliselt kerge maarata saagiks langenud kalaliiki ning vastavate näidiste abil ka isendi arvatavat suurust. Üheks selliseks osaks on kalade lõpusekambrit katvad luud: preopercula, opercula, subopercula ning interopercula, mis kokku moodustavad operculum'i. Seda kasutatakse karpkalalaste, lohelaste ning ahvenlaste määramiseks. Roovkalu saab sageli iseloomustada ka lõualuu järgi. Kala liigi ja suuruse määramiseks sobivad ka uimed ning saba. Probleemideks, mis muudavad kalakotka saagi liigilise ja kaalulise koosseisu määramise keeruliseks ja seega võivad anda menüüst ebaobjektiivse pildi, on osade kalaliikide ning mõõtudelt vaiksemate isendite taielikum ara söömine ning ka erinevad manulised, kes tassivad toiduülejäägid lihtsalt laiali (Hakkinen 1977, 1978; Poole 1989)
poliitikat Läänemere kaitseks, vahetada keskkonna-alast informatsiooni, töötada välja soovitusi mere olukorra parandamiseks ning teostada järelvalvet vastu võetud keskkonnastandardite elluviimise üle liikmesriikides. Üks tegevustest on ka ohtlike ainete seire Läänemeres. 11 3. Materjal ja metoodika 3.1. Bioloogiline materjal, Ahven Ahven (Perca fluviatilis L) on luukalade klassi kuuluva pärisluuste alamklassi kuuluva ahvenlaste seltsi kõige laialdasemalt levinud liik. Ahvena levila (areaal) on väga suur ulatudes läänes Briti saartest kuni idas Kolõmani. Euroopas puudub ahven vaid Pürenee ja Apenniini poolsaartel ja Skandinaavia põhjaosas. Ahven on meie vete üheks enamlevinud liigiks, seda nii mage kui merevees. Meres eelistab ahven hästi läbisoojenevaid merealasid /16/, mis on kaitstud otsese tuule mõju eest . seetõttu
annaabi.ee 
