2) 1820. aastate I poolel andis välja maarahva nädalalehte. Estofiilid lõid 2 suurt organisatsiooni: Õpetatud Eesti Selts ja Eestimaa Kirjanduslik Ühing. Mõlemad organisatsioonid uurisid eesti ajalugu, eesti keelt ja kirjandust. Nende eestvedamisel anti välja „Kalevipoeg“. Eestlaste tuleviku suhtes ei olnud estofiilid üksmeelsed. Enamiku baltisakslaste arvates oli eestlaste parim perspektiiv saksastumine. Seetõttu kritiseeriti teravalt Kuusalu pastorit Eduard Ahrensit, kes koostas 1843. a eesti keele grammatika, võttes aluseks põhjaeesti keskmurde. Sajandi lõpupoole hakkas estofiilide liikumine vaibuma, sest eestlased kujunesid rahvuseks ja hakkasid esitama nõudmisi, mis kärpisid baltisakslaste juhtpositsioone Eestis. Estofiilidega liitusid Eesti esimese põlve haritlased, nt F. R. Faehlmann, Fr. R. Kreutzwald, Johan Köler – eesti rahvusliku maalikunsti rajaja. Tema tuntumad tööd: ema ja isa portree, „Herakles toob Kerberose põrguväravast“.
Estofiilid lõid kaks suurt organisatsiooni: Õpetatud Eesti Selts (eesmärgiks „edendada eesti rahva ajaloo ja tänapäeva, tema keele ja kirjanduse kui ka tema poolt asustatud maa tundmist“) ja Eestimaa Kirjanduslik Ühing. Nende eestvedamisel anti välja eepos „Kalevipoeg“. Eestlaste tuleviku suhtes ei olnud estofiilid üksmeelsed. Paljude baltisakslaste arvates oli eestlaste parem perspektiiv saksastumine. Seetõttu kritiseeriti teravalt Kuusalu pastorit Eduard Ahrensit. Sajandi lõpupoole hakkas estofiiline liikumine vaibuma, kuna eestlastest kujunes rahvus ning nad hakkasid esitama nõudmisi, mis kärpisid baltisakslaste juhtpositsioone Eestis. Eesti esimese põlve haritlased liitusid estofiilidega. Baltisakslaste tähtsus Eesti kultuuri arengus: 1. Korraldasid laulupidusid, millest kujunes traditsioon; eestlaste ühislaulupeod. 2
seetõttu nägi ta palju vaeva, et koguda kokku rahvakeele näiteid, millele oma grammatika üles ehitada. Kõige enam on Eduard Ahrens tähelepanu pälvinud kirjaviisi uuendajana. Vana, 17. sajandi lõpul välja töötatud kirjaviis ei peegeldanud adekvaatselt mitmeid eesti keele fonoloogilises süsteemis olulisi nähtusi, näiteks pikkade ja lühikeste häälikute vastandust. Juba enne Ahrensit olid mitmed autorid juhtinud tähelepanu kirjaviisi puudulikkusele ning pakkunud välja omapoolseid parandusettepanekuid. Kirjaviisi levikule aitas oluliselt kaasa see, et F. R. Kreutzwald, kes alguses soomepärast kirjaviisi ei pooldanud, seda hiljem kaitsma asus ning selle oma teostes tarvitusele võttis. Kõik olulisemad Ahrensile järgnenud eesti keele kirjeldused alates F. J. Wiedemann`i grammatikast (1875) ja K. A
annaabi.ee 
