Nii tehti ristimärk igale uksele ja aknale. Kurjade jõudude vastu kaitses ka piibli lugemine ja vaimulike laulude laulmine. Õlgedel mängiti osavusmänge ja veeti vägikaigast. Jõuluaegse jõukatsumise mõte oli pimeduse-valguse võitluse dramatiseering. Tuli pidi põlema kogu öö läbi, aga ei tohtinud tarest välja paista, aknad kaeti, et kuri sisse ei saaks. Kurat pidi jõuluööl eriti vilkalt ringi kolama, hirmutama loomi ja majas asju ära nõiduma, ratsutama leivalabida ja ahjuluuaga. Aga ristimärki ta kartis. Tööriistad koristati ulualla, kivilabidas ja ahjuluud toodi tuppa, väravad suleti, kirves maeti maha, mis sümboliseeris jõulurahu ja ka usku, et siis ei jää loomad haigeks. Kõik ebausukombed täideti väga täpselt. Jõululaupäeval ja esimesel jõulupühal külas ei käidud. Teisest jõulupühast hakati jõulusante mängima - poisid tegid jõulusokku, naised jõuluhane. Hani nuhtles vitsaga inimesi, kes end tema käest välja ei lunastanud
19. sajandi lõpust tehti leiba ümmarguses leivaastjas. Leivanõu peal hoiti kaant ja paljudes peredes ka selle tarvis kootud riiet. Leivanõud ei pestud, peenema leiva tegemisel kaabiti nõu puhtaks. Leivanõud hoiti kuivas kohas, et see hallitama ei läheks. Leibade silumine enne ahjupanekut leivaastjale asetatud leivalabidal Kui ahi oli küdenud, tõmmati puust roobiga söed ahjust välja ahjusuu ees olevasse leesse, koldesse ehk tuhkahauda, seejärel pühiti ahjupõrand ahjuluuaga puhtaks. Mandril kasutati kasest, Saaremaal ja Muhus kadakast, Pöidel ka hanepajust, kuuse- ja männiokstest ahjuluudasid, talvel kasutati kõikjal ahju puhastamiseks vihtasid. Enne leibade ahju panekut vajutati neisse mitmesuguseid märke, sh maagilisi (rist, viiskand, peremärk). Õige leivaahju kuumus peaks olema kogu küpsemise aja ühtlaselt 250 kraadi. Vanasti kontrolliti ahju kuumust näiteks visates jahu ahjupõrandale - kui see kõrbes, oli ahi veel liiga tuline
ahjud. Põhja-Eesti rehetubades olid need nüüd võlvitud kerisega ja vanadest ahjudest palju väiksemad. Vanad ahjud olnud nii suured, et pool peret mahtunud sisse. Nii olevat öeldud Viru-Nigulas (Moora, 1991). Leivaahju köeti tavaliselt kuusehalgudega, mis põlesid kiiresti ja ergu tulega. Kaske peeti liialt suure kuumuse andjaks. Hagu leivaahju kütmiseks ei kasutatud. Leivad pandi ahju leivalabidaga. Enne seda lükati söed roobiga koldesse ja pühiti ahju põrand ahjuluuaga hoolega puhtaks. Kui ahi oli puhas, prooviti kuumust. Selleks visati peoga jahu ahju põrandale. Kui jahu põles kärinaga mustaks, oli vara leiba ahju panna. Vajaduse korral jahutati ahju selle külgedele ja põrandale märja vihaga vett pritsides. Kui ahju visatud jahu 6 põles pikkamööda, oli ahi parajalt kuum. Nüüd kasteti käed veega märjaks, tõsteti paras
annaabi.ee 
