antiikautoreid (Arsitoteles, Homeros jt), legende jm. Ühes 1605. a jutluses on ta hoiatava näitena esitanud rahvusvahelise anekdoodi - hätta sattunud laevamehe tõotus ja selle täitmata jätmine. Seda motiivi on eest kirjanduses hiljem tähelepanuväärselt kasutanud Juhan Liiv. Georg Mülleri kantslikõnede mahukas käsikiri, Tallinna linnaarhiivis säilinud, kutsub elavalt mälestusse noore protestantliku jutlustaja heitlusi, sule ja sõnaga töötamist noilt Rootsi-Poola vaenutegevuse ahastuslikelt aastailt. Jutluste autori kitsarinnalise meelsusega liitub teisest küljest paljulugenud ja kirjandusliku andega teoloogi jooni. Lihtsa kuulajaskonna jaoks polnud Müllerile küllalt Lutheri ja kirikuisade tsiteerimist. Ta mõtteliikumine haaras kaasa juhtlauseid vanadelt mõttetarkadelt ja muinasklassika luuletajailt. Ja kui need humanistlikkude hariduslaenude panused kippusid kuulajail üle pea
(Arsitoteles, Homeros jt), legende jm. Ühes 1605. a jutluses on ta hoiatava näitena esitanud rahvusvahelise anekdoodi - hätta sattunud laevamehe tõotus ja selle täitmata jätmine. Seda motiivi on eest kirjanduses hiljem tähelepanuväärselt kasutanud Juhan Liiv. Georg Mülleri kantslikõnede mahukas käsikiri, Tallinna linnaarhiivis säilinud, kutsub elavalt mälestusse noore protestantliku jutlustaja heitlusi, sule ja sõnaga töötamist noilt Rootsi-Poola vaenutegevuse ahastuslikelt aastailt. Jutluste autori kitsarinnalise meelsusega liitub teisest küljest paljulugenud ja kirjandusliku andega teoloogi jooni. Lihtsa kuulajaskonna jaoks polnud Müllerile küllalt Lutheri ja kirikuisade tsiteerimist. Ta mõtteliikumine haaras kaasa juhtlauseid vanadelt mõttetarkadelt ja muinasklassika luuletajailt. Ja kui need humanistlikkude hariduslaenude panused kippusid kuulajail üle pea käima, siis oli parajasse paika
Ühes 1605. a jutluses on ta hoiatava näitena esitanud rahvusvahelise anekdoodi - hätta sattunud laevamehe tõotus ja selle täitmata jätmine. Seda motiivi on eest kirjanduses hiljem tähelepanuväärselt kasutanud Juhan Liiv. Georg Mülleri kantslikõnede mahukas käsikiri, Tallinna linnaarhiivis säilinud, kutsub elavalt mälestusse noore protestantliku jutlustaja heitlusi, sule ja sõnaga töötamist noilt Rootsi-Poola vaenutegevuse ahastuslikelt aastailt. Jutluste autori kitsarinnalise meelsusega liitub teisest küljest paljulugenud ja kirjandusliku andega teoloogi jooni. Lihtsa kuulajaskonna jaoks polnud Müllerile küllalt Lutheri ja kirikuisade tsiteerimist. Ta mõtteliikumine haaras kaasa juhtlauseid vanadelt mõttetarkadelt ja muinasklassika luuletajailt. Ja kui need humanistlikkude hariduslaenude panused kippusid kuulajail üle pea käima, siis oli parajasse paika sekka põimitud ka naljakaid anekdooditaolisi