,,samastumiseks agressiooniga" (s.t kuritarvitavat ülemust) kehastama. Mõju töötajatele: nad võtavad juhi käitumislaadi üle ja seega muudavad ennast hirmutavatest hirmutajaiks, abitutest ohvritest võimsateks tegutsejateks. See on kaitsemanööver, mis aitab kontrollida agressori poolt põhjustatud tugevat ärevust. Madalamal positsioonil olevad inimesed loodavad niimoodi omandada osa sellest võimust, mis agressoril on. Kahjuks on kõik, mis nad saavutavad see, et muutuvad ka ise agressoriteks ja suurendavad seeläbi agressiooni organisatsioonis veelgi. 3. Mikrojuhtimine Üks põhjus, miks juhid rappa lähevad, on mikrojuhtimine. Juhid on nii keskendunud pisiasjadele, et püüavad kõike toimuvat ise kontrollida. Nad ei usu, et keegi võiks tööga sama hästi hakkama saada. Mõju töötajatele: Nii naljakas kui see ka ei ole, mikrojuhtimisega ei ole kindlasti võimalik inimeste töötulemust parandada. Tegelikult mõjub see laastavalt töötahtele ja hävitab organisatsioone. 4
tekke põhjusi. 4. Määrata kuritegude ennetamise meetmed viktimoloogilisel alusel. Diplomotöö hüpoteesiks on väide, et kuritegelikkuse ennetamine on palju tulemuslikkum kui kuritegelikkuse resultaadega töötamine. Seoases sellega rõhutatkse vajadust mõjutada mitte ainult isikuid, kes teostavad kuritegusid, kuid ka neid, kes on kuritegude ohvriteks. Kusjuures erilist tähelepanu tuleb pöörata füüsilise vägivalla ohvritele, kes pahatihti on ise agressoriteks ja teostavad raskeid kriminaaltoiminguid. Diplomitöö struktuur on järgmine: sissejuhatus, kolm peatükki, järeldused. Töö juurde kuuluvad samuti allikate loetelu, lisad, resümee eesti ja inglise keeles. Iga peatükk on jagatud jagudeks, mis avavad peatüki sisu. Esimeses peatükis esitatakse põhjendused ohvri isiksuse uurimiseks kriminaalses viktimoloogias mõistmaks tema järgnevat viktiimset käitumist, mis võib viia nii viktiimsuse tugevnemisele kui
millega juudid püüdsid vallutada neile lubatud alasid. Ka araablaste linnades esines rahutusi. Inglased lahkusid lavalt 1948. aastal. (Calvocorezzi 2009, 387) 1948. aastal toimunud vägivallapuhangutes olid Sionistid oluliselt paremini organiseeritud kui araablased, kellel tegelikult puudus ühtne juhtimine. Sellegipoolest paistsid mõlemad osapooled silma erilise brutaalsuse poolest just tsiviilelanikkonna suhtes. (Harms 2008, 98.) Sellel, et 1948. aastal olid agressoriteks araablased, ei ole mingit tähtsust, kui välja arvata asjaolu, et araablased ise seda süüdistust kibedalt tõrjuvad. Mõlemad pooled olid vajadusel valmis sõdima. Juutide ettevalmistused olid ootuspäraselt paremini organiseeritud, efektiivsemad ning ka pikaajalisemad kui araablastel. Edgar O'Ballance kirjutab oma poolametlikus 1948. aasta sõja ajaloos ,,The Arab-Israeli war of 1948": ,,Juutide poliitika oli viia araablased niikaugele, et nood oma kodud maha jätaksid
annaabi.ee 
