Spinoza "naturaliseerib" eetika. Ent Spinoza eetiline naturalism oli antihistoristlik, mehhanistlik, abstraktne. Spinoza käsitas inimest mitte olendina, kes kuulub ajaloolisse sotsiaalsesse süsteemi, vaid looduse "asjana". Spinoza lähendas psühholoogia meetodid mehhaanika ja füüsika meetoditele, taandas psüühika keerukuse ja mitmekesisuse kahele põhilisele lihtsale algele: 1. mõistusele 2. kirgedele ehk afektidele Tahte ta samastas mõistusega. Spinoza eristas kolme liike afekte: rõõm, kurbus ja ihaldamine. Kõik need primaarsed afektid ja nendest tulenevad sekundaarsed afektid on tema arvates tingitud iga asja püüdest säilitada oma olemasolu. Inimene ei juhindu kõlbelise hea seadusest ega ka vastumeelsusest kurja suhtes. Ta juhindub ainult enesealalhoiutungist ja omakasupüüdest. Voorus ei ole midagi muud kui inimese jõud
õigupoolest üksnes tarkuse erijuhtumid. Paheks on hüve vastand, seega siis voorusetus, mille tagajärjeks on hinge afekteeritus. Pahelisteks afektideks on stoikute klassifikatsiooni kohaselt nauding ( hedone), kannatus, iha ja hirm. Siiski pole nimetatud hingeseisundid pahelised mitte “iseendast”, vaid üksnes niivõrd, kui nad ei allu mõistusele ja ületavad seetõttu õige mõõdu. Seega on pahelisus inimliku rumaluse tulemus. Pahelistele afektidele vastanduvad hüvelised, st mõistuslikult kontrollitavad hingeliikumised – rõõm, tahe ja ettevaatus. Kõik mis jääb vooruse ja pahe vahele – nö kolmas asjade grupp – kandis stoikutel aga nimetust adiaphora – ükskõiksed asjad. See tähendab seda, et antud valdkonna moodustavad nähtused, mille oleks õige suhtuda ükskõikselts. Õpetus adiaphora`st on stoa õpetuse eripäraks. Hüve, st tarkus, ja pahe, st rumalus, asuvad inimeses endas
pedagoogikat vajavad kasvatajad, mitte lapsed! Alice Milleri antipedagoogiline hoiak ei ole suunatud mitte ühe kindla kasvatusviisi vastu, vaid kasvatuse vastu üldse, ka antiautoritaarse kasvatuse vastu. Kasvatus on tema sõnul kahjulik, sest täiskasvanud, ise seda teadmata, elavad laste peal välja oma vajadused. Missugused? Loetelu on pikk: teadvustamata vajadus anda teistele edasi kunagi endale osaks saanud alandused; leida ventiil tõrjutud afektidele; omada käepärast olevat ja manipuleeritavat elavat objekti; säilitada oma kaitse, s.t hoida oma lapsepõlve ja vanemaid idealiseerituna, milleks on vaja, et enda kasvatuspõhimõtted kinnitaksid vanemate omi; hirm vabaduse ees; hirm, et tuleb tagasi väljatõrjutu, mida kohatakse uuesti oma lapses ja mille vastu tuleb lapses veel kord võidelda pärast seda, kui see on endas kord juba surmatud; kättemaks endale osaks saanud valu eest.
annaabi.ee 
