ta arvas esialgu. Lõpuks võttis ta julguse kokku ning võttis mõõga, läks randa kus hiiglane magas. Tõstis mõõga üles ning surus selle siis talle rindu, karjatades hüppas neiu püsti ning mõistes mis juhtunud on hakkas ta nutma. Jõuetuna kukkus ta põlvili ning roomas meremehe poole, liiv ning meri täitus neiu verega. Meremees aga võttis vene ning hakkas kaldast eemale aerutama, aerutas nii kaua kuni saart enam näha polnud ja siis aerutas veel natukene kuni jaks lõppes. Hiljem mööda maailma rännates, omasuguste juures olles mõistis ta kui väga ta igatses sinna saarele tagasi, kui kitsarinnalised ja igavad on inimesed siin kui väga ta neid põlastas. Naasis isegi oma kodukülla kuid ka seal olid kõik nõnda võõrad ning tujutud tema jaoks, otsustas ta siis, muud ei jää üle kui mööda maailma ringi minna rändama. Meremehe viimaseks sooviks jäigi minna tagasi sinna saarele ning leida rahu hiiglase juures
Kuid ennem õhtust pidu, tuli heinalistele veel süüa pakkuda ja sauna teha. Aidata Madlil katelt kütta ja rohtu kitkuda. Õhtu saabus ja maale langes kaste. Päikese kuma oli veel selgelt näha. Sättisin veel laternad ja lindid ülesse ning võtsin ka kodujuurest raketid kaasa, et keegi neid hiljem laseks. Lõke oli juba süüdatud ning oligi aeg rakette lendu lasta ning leidsin selleks ka õige inimese-Villu. Läksime koos lootsikusse, ühes meiega raketiloosung. Villu aerutas jõudsalt, vaikisime suhteliselt kaua. Kumbi ei öelnud sõnakest, alles hiljem tegin jutuotsa lahti. Sosistasime, sest tundus, nagu kaldalt kõik inimesed kuulsid, sest kõik oli hirmus vaikne. Aga mida rohkem järve keskele jõudsime, seda halvemini meid kaldale kuulda oli ja võisime üsna valjult rääkida, ilma, et keegi meid kuulekski. Rääkisime maast ja ilmast. Kuid siis tuli kord, et pidime Villuga kohad vahetama, sest mina rakette lasta ei tahtnud
Baarman pakkus välja, et nad pakiksid oma asjad ja aerutaks paadiga sveitsi. Seda nad tegema hakkasidki ja Baarman aitas neil asjad paati viia. Paadi juures nad leppisid kokku, et kui nad eluga pääsevad, siis tasub minategelane selle paadi eest ja nad hakkasid kell 11 õhtul sõitma. XXXVII Nad olid tükk aega pimedas aerutanud ja läbinud pikka vahemaa. Minategelase käed olid rakkus ja katki, kuid sellegi eest ta jätkas aerutamist. Minategelane võttis vahepeal konjakit ja siis aerutas edasi. Kui nad piiri lähedal olid, siis oli väljas udu ja nad pääsesid piirivalvest mööda. Kui nad ühe linna juurde jõudsid, siis peatusid nad kinni ja läksid ühte kohvikusse hommikust sööma. Nad olid õnnelikud, et olid sveitsi jõudnud. Peale hommikusööki peati nad kinni ja viidi jaoskonda, kus küsiti passi näha ja küsitleti neid. Nad teesklesid, et on tulnud talvesporti tegema. Kuna ei nähtud mingit põhjust neid kinni pidada, siis anti neile
annaabi.ee 
