Nad elavad merirooside kõrvetavate kombitsate vahel, mille mürk neid ei ohusta. Meriroosahvenad, kes veedavad suurema osa oma elust merirooside kombitsate vahel paaridena, ajavad teisi kalu, merirooside toitu nende kombitsate haardesse. Merisooahvenad aitavad meriroose ka meriliblika ära ajamisega, kes on suureks ohuks meriroosile, sest ta sööb viimase kombitsate otsi. Nad on sümbioosis meriroosidega. Meriroosahvenad kasutavad oma rinnauimi aerudena mitte üksnes edasiujudes, vaid põhiliselt tagurpidi liikudes. Tema keha katab kleepuv limakiht, mis tekib siis kui see kala ,,mängib" meriroosidega ujudes meriroosile lähemale, puudutades seda õrnalt ja siis eemale ujudes. Selle limaga muutub kala keha meriroosi mürgi suhtes tundetuks, kuid kui kala satub mõne teise meriroosi liigi juurde ning saab kõrvetada, sureb ta otsekohe. Ainult ühel liigil on immuunsus kaasa sündinud. Nende erksavärviliste kalade perekonda,
Ta ujub 30 km/h. Keiserpingviinid munevad otse merejääle sügisel, just enne seda kui emaslind merele läheb. Mune hauvad isalinnud 2 kuud ja pärast koorumist tulevad emaslinnud merelt ja lasevad näljased isalinnud sööma. Poegade üleskasvatamine võtab aega 4 kuud. (Colvin, Speare 1996, Lk 74) Keiserpingviinid on suurimad pingviinid – 1, 2m pikad. (Feltwell, 1996, Lk 10) Neil on voolujooneline veeeluks kohastunud keha, lühikesed tiivad talitlevad aerudena, ujulestadega jalad aitavad sukelduda. Kuival maal paterdavad või libistavad end kõhuli mööda lund. Merest viskuvad nad jääle suurelt kiiruselt ja maanduvad jalgadele. Pingviini sulgede otsad keerduvad sissepoole, et vältida soojusekadu. Udusuled hoiavad soojust keha lähedal- tuul ja vesi ei pääse neist läbi. Nad on nii hästi polsterdatud, et võivad üle kuumeneda. Kogu keha katavad tuhanded väikesed suled. Suur keha aitab neil sooja hoida.
Keha ovaalne, ülalt ja alt nõrgalt kumer. Tagajalad on ujujalgadeks, pikad ja lapikud, käppadel pikkade harjastega. Eesjalad lühikesed, kohastunud saagi kinnihoidmiseks. Sõudurlased on suhteliselt väikesed laia pea ja lameda kehaga. Kõik jäsemepaarid on erineva ehitusega: eesmine jalapaar lühike, ühelülilise ja lusikakujulise käpaga. Keskjalad peened ja pikenenud, samuti ühelülilise käpaga, tipul küüniste paar. Tagajalad on lamendunud, tihedalt karvadegakaetud ning toimivad aerudena. Elavad peamiselt seisuvetes või aeglase vooluga veekogudes. Öösiti lendavad valguse poole. Selgsõudurlaste keha alakülg on lame, seljapool kumer. Jalad moondunud pikkade ujukarvadega kaetud aerudeks. Röövloomad. Hingamisava asub tagakeha tipul, sukeldudes võtab endaga kaasa õhumulli. Lendavad hästi, öösiti võivad asustada uusi veekogusid. 61. Ehmestiivalised (Trichoptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest
annaabi.ee 
