Aerograafias värvitakse airbrush värvipüstoliga e. aerograafiga igasuguseid pindu disaini, viimistluse ja muu sellise eesmärgil. Aerograafias kasutatakse aerograafi, tinti, värvi või värvainet, lõuendeid, fotosid, nahka, küüsi ja nii edasi. Esimene aerograafi sarnane aparaat patendeeriti aastal 1876 francis Edgar Stanley poolt Massachusettsis. Esimene instrument, mida hakati kutsuma aerograafiks, leiutati Abner Peeleri poolt. Seda kasutati vesivärvidega värvimiseks ja teisteks kunstiga seotud tegevusteks. Töötas see käsitsi kasutatava kompressoriga ja oli üleüldiselt ''toores''. 4 aastat hiljem tehti tõeliselt praktiline tööriist. Seda aerograafi hakkas tootma Liberty Walkup, kes õpetas aerograafiat ameerika
1968. aasta Tsehhoslavakkia vabadusliikumise mahasurumise järel hääbus paljude lootus Eestiski. Kunstnikkond suutis siiski oma saavutatud vabadused säilitada, kohati laiendada. 1970. aastate alguseks oli eesti kunst tundmatuseni muutunud. Kümnekonna aastaga oli kohalik kunst eemaldunud kaugele Moskva ametlikust kunstist. 1970. aastatel kujunes Eesti maalikunstis oluliseks hüperrealism. Tehniliselt erines uus vool samuti eeknevast- külmade, siledate pindadeg loomiseks kasutati aerograafi. 1080. aastail sai väga menukaks plakatikunst. 1990. aastate alguses muutub oluliseks foto kui iseseisev kunstidistsipliin. 2005. aastal avati KUMU kunstimuuseum, mis esmakordselt võtab pärast 1975. aastast kokku meie kunstiajaloo.
Nagu Läänes, nii oli ka Eestis hüperrealismi üheks allikaks popkunst. Lisaks Lääne hüperrealismiga sarnasele jahedusele ja objektiivsusele oli eesti hüperrealismil ka ühiskonnakriitiline mõõde, sest see suunas märkama võõrandunud ja ohtlikku tegelikkust. Sellega erines hüperrealism varasemast eesti kunstist, veel enam aga erines see tehnika poolest. Hüperrealismi külmad, siledad värvipinnad, mille loomisel oli tihti pintsli asemel kasutatud aerograafi, vastandusid senise kunsti maalilisusele. Aastakümneid oli paljudele eesti kunstnikele olnud eeskujuks ja vaimseks toeks Lääne avangardistlik kunst. 1960. aastate lõpu ja 1970. aastate radikaalsesse Lääne kunsti oli eestlastele aga raskem ühemõttelise imetlusega suhtuda. Ühiskondlikus elus tekkinud ängistusele ja murele reageerisid kunstnikud mitmel viisil. Mõni kunstnik hakkas erksate värvidega ja tasapinnaliselt kujutama kummalisi inimesetaolisi olendeid
SOUP liikumise lemmik väljenduvormiks oli moodne happening. Neid korraöldati nii populaaretel "Nooruse" ajakirja suvapäevadel, kui näiteks Pirita rannal. Keskkonna kujundajate proffessiooni esinjdajate meeleline aktiivsus tõi kaasa lisadimensiooni, mille mõju näeme otseselt ka tänases päevas- 70ndatel saavutasid paljud SOUPi tegelased läbimurde ühiskonna raamides laiemalt. Ando Keskküla liikumise ideoloogina tõi maalikunsti tehnoloogilisi uuendusi näiteks email-värvi ja aerograafi näol. Andres Toltsi kummalised vaikelud kasutasid olukordi tema ümber, uuendusena , rõhutades keskkonna fiktiivsust kasutas ta pilt-pildis võtet. Leonhard Lapini dünaamiline isiksus katsetas mitmel rindel nii valdkonnas, tehnikas kui stiilis. Masinaajastu prohvetina otsis ta süsteemi ja uuris minimalismi olemust. Ludmilla Siim panustas 70ndate alguses suureformaadiliste uzeelt ja koloriidilt uudse lähenemisega maaliseeria. Sirje Runge jäi sel
annaabi.ee 
