kuuluvad kõik suurde 1800 liigilisse ruudiliste (Rutaceae) sugukonda. Nad on levinud peamiselt troopikas. Ruudilistele on iseloomulik eeterlikke õlisid sisaldavate 3 näärmete esinemine nii koores kui ka viljakestas ja lehtedes. Lehte vastu valgust vaadates märkamegi läbipaistvaid näärmetäppe. Avamaal saab Eestis sellest seltskonnast kasvatada moosesepõõsast, aedruuti, korgipuud ja humalapuud. Tsitruselised (Aurantioideae) pole mitte omaette taimesugukond, vaid ruudiliste alamsugukond. Lisaks tsitruse perekonnale kuuluvad siia veel kinkanipuu (Fortunella), kalamondiinipuu (x Citrofortunella), liitlehtedega heitlehine väheväärtuslike viljadega hekitaim Põhja ja Kesk Hiinast pontsirus (Poncirus) ja meile vähemtuntud perekondade esindajad nagu Clausena , keda kasvatatakse viljapuuna. Indiast
Linnas saadi põhitoidusena süüa ikka ainult seda, mida linnaümbruse külad tootsid. Mujalt jaksati kohale vedada ainult seda, mida kohapeal polnud - soola, vürtse ja maitseaineid. Sisseveetud kaupadest olid peale soola vaesemale rahvale olulised veel heeringas ja soolatursk, rikkad himustasid vürtse ja veini. Vürtse tunti ja kasutati vaat et rohkemgi kui praegu, kõige levinumad olid ingver, mitut sorti piprad, muskaat, rooma köömned, safran, kaneel, nelk. Kohapeal kasvatati lisaks aedruuti, sibulat, küüslauku, tilli, kummelit, salveid, mädarõigast. Seapekiga herned ja oad olid keskaja Euroopa igapäevaroog. Eestimaal söödud ka kaalikat, porgandit, peeti, kurki, redist, rõigast ja pastinaaki. Lihaloomad olid samad mis praegugi, piimast tehti võid, koort ja kohupiima. Kuna jaht oli feodaalide privileeg, oli metsloomaliha vaid kõige väärikamate linnakodanike laual. Aga muu liha polnud luksus, seda sõid keskajal ka kõige vaesemad inimesed. Söödi palju kala, aga ka
kaalika-, porgandi-, redise- ja sibulaseemnetega. 1592. aasta revisjoni andmeil kasvatati Tartu ökonoomika mõisates porgandit, kurki, peterselli ja pastinaaki. (1) 2.4 Maitseained Mitmeid maitse- ja ravimtaimi kasvatas keskaja inimene oma aias. Idamaised vürtsid olid kallid, nii pidi enamik inimesi leppima kohalike maitsetaimedega, mida tarvitati suvel värskena ja talvel kuivatatult. Kirjalike allikate ja arheoloogia andmetel kasvatati keskaja Liivimaal peterselli, aedruuti, sibulat, rõigast, küüslauku, aedtilli, kummelit, salveid, mädarõigast, aedsellerit, unimagunat jm. (1) Levinuim maitseköögivili Liivimaal oli sibul, seda on mainitud mitmes kirjalikes allikas. Sibulaga maitsestatud toite pakuti nii ordumeistri vastuvõtu auks kui ka gildide jootudeks korraldatud pidusöökidel. (1) Kirjalike allikate järgi tarvitati maitsetaimedest teistest rohkem peterselli, eriti petersellijuuri,
annaabi.ee 
