Talupoegade õigused ja kohustused: Kohustused: Viljakümnis, hinnus, sõjaväeteenistus, ehitamine Õigused: isiklik vabadus, pärilik maakasutus, osaleda kohtumõistmises, Talurahva sotsiaalsed rühmad · Adratalurid - kõige arvukam punt, nende maade suurust ja majanduslikku kandevõimet hinnati adramaades. Kõikusid oma suuruse ja jõukuse poolest suurtes piirides, seda enam, et adramaagi oli varieeruv ühik. Ühes piirkonnas adratalud tavaliselt ühesuurused. Eramaade adratalud tavaliselt väiksemad kui läänistamata maade omad. · Maavabad - olid isiklikult vabad ja said oma talu tavaliselt läänikirjaga. Pidid täitma sõjateenistuskohust ja maksma raha ehk rekoginitsiooni. Neil tavalise adrataluri kohustusi ei olnud. Arvatavasti olid maavabad muinasülikute järglased (või nende instantsi pärijad -- vähemalt teataval määral).
Sõltuvalt piirkonnast ja perioodist on teoorjus kohati olnud pigem maarent, harilikult kaasnes teoorjusega aga pärisorjus * Adratalupoeg ehk adrik - kõige arvukam keskaegse Eesti talupoegade grupp, kes elasid adrataludes ja kasutasid külakogukonna maid ühiselt. Moodustasid küla maaharijate tuumiku. Maad arvestati adramaades, millest ka nimetus adratalupoeg. Adratalupoegade maa suurus oli piirkonniti erinev kuid ühes piirkonnas olid adratalud tavaliselt ühesuurused. Adratalupoegade kiht kujunes tõenäoliselt välja juba varem koos külade ja külasarase arenguga. * Adramaa oli algselt (12.–13. sajandil) talu, mille põldu hariti ühe adrarakendiga. 13. sajandi teisel poolel hakati adramaa all mõistma pinnamõõtühikut: adramaa suurust hinnati külvatud vilja pinna järgi. * Maavaba- olid isiklikult vabad ja said oma maa (väikelääni) tavaliselt läänikirjaga. Sõjaväekohus kergeratsanikuna ja pidid maksma makse
rekognitsiooni. Neil polnud tavalise adratalupoja kohustusi. Hilisemal ajal maavabade talupoegade hulk vähenes, kuna suurenes teotöö osakaal. Isiklikult vabaks jäid üldiselt vaid rannarootsi talupojad. # Adratalupoegade maa suurust ja majanduslikku võimet hinnati adramaades siit ka nimetus adratalupoeg. Adratalupoegade maa suurus kõikus suuruse ja jõukuse poolest suurtes piirides - seda enam, et adramaagi oli varieeruva suurusega ühik. Ühes piirkonnas olid adratalud tavaliselt ühesuurused, kuigi võis Keskaeg leiduda ka kahe- ja enama adramaalisi adratalusid. Eramaadel olevad adratalud olid tavaliselt väiksemad kui keskajal maaisanda, uusajal riigi ehk domeeni maadest eraldatud talud. Adratalupoegade maksukoormus oli tavaliselt ühesugune, kuid aja jooksul talupoegade koormised, eriti teotöö, kasvasid. 13) 14. sajandil tekkisid sunnismaisuse ilmingud, kuna talupoeg, kes oli omavoliliselt asunud elama teise feodaali
annaabi.ee 
