mõisniku loata elukohta vahetada. Eestis sai sunnismaisus valdavaks 16. saj I poolel, kaotati 1816. a. Pärisorjus- feodaalse sõltuvuse raskeim aste, mida iseloomustas feodaalide politsei- ja kohtuvõim, talupoegade sunnismaisus, nende müümine maast lahus, nende omandiõiguse kitsendamine jne. Teoorjus- feodaalne maarent, mille puhul mõisnikust sõltuv talupoeg peab oma töövahenditega osa nädalast mõisas tasuta töötama. Teotöö põhivormid olid nädala- ja abitegu. 1-adramaalise talu nädalateo norm 17.-18. saj-l oli 6 päeva. Linna õigus- linnale antud õigus ennast ise valitseda. Raad e magistraat oli keskajast pärinev kollegiaalne linna võimu-, valitsus-, esindus- ja kohtuorgan. Raad koosnes bürgermeistritest ja raehärradest, kelleks olid mõjukamad linnakodanikud, enamasti suurkaupmehed, ja juristiharidusega sündikust. Bürgermeister on rae vanema liikme või linnapea ametinimetus. Tsunft-käsitööliste vennaskond
endale maad. Kolmanda sisserändajate grupi moodustasid lätlased, kes asusid arvukalt elama Valga ümbrusse. Koos Rootsi aja tulekuga kasvasid talurahva kohustused, see tõi kaasa teoorjuse. Teoorjus ehk teorent oli feodaalne maarent, kus talumees ehk teomees pidi osa nädalast enda isiklikke töövahenditega oma kasutuses oleva talumaa eest tasumiseks mõisa jaoks tööd tegema ehk mõisategu tegema. Teotöö jagunes nädala- ja abiteoks. Ühe adramaalise talu nädalateonorm 17.-18. sajandil oli 6 teopäeva. Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid ka talupoegade teokoormised, mille kindlaksmääramine sõltus iga mõisniku enda suva järgi. Seni oli Rootsi aeg Eestis elavale talurahvale ainult halba toonud. Redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud. Eriti kurvaks tegi talurahva olukorra see, et nad pidid käia palju mõisa põllul tööd tegemas ja enda põlluharimiseks ei jäänud üldse aega. Lisaks pidid nad
Üldine isikumaks. Maksuelanikkonna arvelevõtmiseks tehti hingeloendusi. Vakuraamat Kuna talumaa kuulus mõisnikule, tuli selle kasutamise eest tasuda mõisale koormisi, mille üle peeti arvet vakuraamatutes. Teorent - feodaalne maarent, kus talupoeg ehk teomees pidi osa nädalast oma töövahenditega oma kasutuses oleva talumaa eest tasumiseks mõisa jaoks tööd ehk mõisategu tegema. Teotöö jagunes nädala- ja abiteoks. Ühe adramaalise talu nädalateonorm 17.18. sajandil oli 6 teopäeva. Vastavalt talu suurusele (külvipinnale) tuli teha teotööd. Tegu jagunes kaheks: 1) korraline tegu, mis sisaldas: - rakmetegu - mees hobuse või härjapaari ja töövahendiga aastaringi - jalategu - teoline jalgsi suvehooajal so jüripäevast mihklipäevani. Jalategu tegid enamasti nn vaimud - naised ja alaealised. 2) abitegu, mis omakorda jagunes kaheks:
annaabi.ee 
