Ja hirmsat. Ma pean olema oma karja juures. See on käsk koguneda." Heledakoeliste vihmapilvede vahel hõõvasid rulli tumedad äikesed, ebaloomulikult vingerdades ähvardasid nad madudena kõik alla neelata ühes avalas ründes. Poiss vaatas tähelepanelikult ja lausus siis: ,,Ka sina oled ohver, kunagi." ,,Jerome?" ,,Kuula: mul pole nii palju aega tegelikult, kui sinul, kuid mitte selle pärast, et minus surematust ei voola, vaid hoopis teisel põhjusel. Mu isa on Adelais suguvõsa pealik, nende juht ja õpetaja. Tal on palju minutaolisi lapsi, nii abielus kui väljast sellel pole vahet. Kuid on üks reegel, millest iga kümnend aasta oma nõuab: inimohvri, et perekonna jõukus ei kaoks." ,,Kui julm!" ,,Eelmine valik oli mu ema, järgmine mina. Kas sa mõistad nüüd?" ,,Kuid... see ju tähendab, et me ei saa enam koos olla." ,,Sellepärast ma palungi sind jää! Nii kauaks, kui vähegi võimalik!"
Jutuke Isemoodi roos K ogu eelneva õhtu ideid viimistlenud, otsustas Adelais suguvõsa noorim võsu värskel hommikul kõik kirja panna. Ta suul sosistusid sõnad, südames meloodiad, mida ta pühendas kõigele, mis kaunis. Ja tema jaoks oli kaunis kogu elu kõige olemasolevaga. Ta puhas ja siiras hing ei talletanud kurbust, ka pettumust ja laimu ei saanud ta tunda selleks poldud kunagi võimalustki antud. Perekonnapeast isa, kes omas arvestataval määras mõjuvõimu ka poliitilises sfääris,
,,Kira." Nad kummardasid kõikidele hüvastijätuks ja hajusid sinises suitsuvines. Kui mõne hetke pärast poiss silmad avas märkas ta ehmatusega, et oli ümbritsetud varjudest, kuid ükski neist ei kuulunud Elisale. ,,Halltiib?" Ka varjud pagesid nüüd ning ta jäi täiesti üksi, pimedus igast küljest aina rohkem valgust neelatamas. Oskamata midagi muud peale hakata, puhkes ta murtuna nutma. Mitmekümne kilomeetri sügavusel metsas aga kasvasid hoopis teised puud kui Adelais' juures. Siinsed tammed kasvatasid hoolikalt võimsaid juuri, mis maa sisse puurides moodustasid terve sõrestiku, labürindi. Ühe sellise puu all koondunud õhk plahvatas eredas valguskiirte sajus ja kaks siluetti kerkisid kui maa seest. Ühel oli käes must roos. ,,Kas ma äratan ta?" ,,Jah, las näeb, kellele ta nüüd kuulub." Sora laskis roosil maale langeda ja kui too viljakasse pinda puutus, kattus ta uduse vinega ja kees, kuni vormus tiivuliseks tüdrukuks. ,,Kui huvitav
annaabi.ee 
