on homoloogiliste kromosoomide ristsiire meioosi ajal). Evolutsioon seisneb põhiliselt alleelisageduste muutumises põlvkondade lõikes geenitriivi, geenisiirde ja loodusliku valiku tagajärjel. Liigiteke leiab aset järk-järgult, kui populatsioonid geograafiliste barjääride tõttu reproduktiivselt isoleeruvad. Postulaadid: Populatsioonid sisaldavad geneetilisi variante, mis tekivad juhuslikult mutatsioonide ja rekombineerumise tulemusel (st. mitte adapteerumisest tingituna); Populatsioonid arenevad/muutuvad tänu geenisageduste muutustele, mida põhjustab juhuslik geneetiline triiv ja eelkõige looduslik valik; Enamus adaptatsiooni soodustavatest muudatustest mõjutavad fenotüüpi vaid kergeöt muudatused on aeglased graduaalsed Muudatuste koosmõju pika aja jooksul tekitab summaarseid muudatudi, mis tingib ka kõrgemate taksonite evolutsiooni Tähtsamad ninad: J.B.S. Haldane, R.A. Fisher, Sewall Wright jt
tegemine koguaeg suureneb. Ei kaasne hinnangut, neile, kes maha jäävad. Kultuurid võimaluste hulga tõttu arenevad. Teisalt jääb seisukohale, et kõik kultuurid arenevad sarnaselt. Ei räägi võimalikest välistest mõjudest kultuuri arengule, kultuur areneb tema meelest ainult sisemiselt. Teised neoevolutsionismi edasiarendaja on Marshall Sahlins ja Julian Steward, laiendasid ka ideed, mida võiks evolutsionism tähendada. Räägivad ka keskkonda adapteerumisest toimub areng, aga vaatleme seda nii inimese kui ka keskkonna suhete muutumise kontekstis, mitte kui kõrgemale minekuna. Tunnistati ka varianti, et arenguviise võib olla mitu: multilineaarne areng. Seega kõik maailma rahvad ei pea arenema ühte moodi, tunnustatakse seda. Kultuurirealativistlik koolkond tunnustatakse kultuuride eripära. Lähenemise keskmes see printsiip, et läheneda erinevalt igale kultuurile. Eesvedaja Melville J. Herskovits (Boas'i õpilane).
George G. Simpson võttis selles valguses kokku uued paleontoloogilised leiud (Tempo and Mode of Evolution, 1944). Julian Huxley Evolution: The Modern Synthesis (1942) liitis kokku süstemaatikat ja geneetikat. Ja muidugi oli veel palju teisi suurepäraseid teadlasi. Seega: sünteesi põhiolemuseks on seisukoht, et: populatsioonid sisaldavad geneetilisi variante, mis tekivad juhuslikult mutatsioonide ja rekombineerumise tulemusel (st. mitte adapteerumisest tingituna); populatsioonid arenevad tänu geenisageduste muutustele, mida põhjustab juhuslik geneetiline triiv ja eelkõige looduslik valik; enamus geneetilisi variante, mis sooduatavad adaptatsiooni, omavad vaid kerget fenotüüpilist effekti, nii et muudatused on graduaalsed ja aeglased; et diversifitseerumine viib liigitekkele (lisandub reproduktiivne isolatsioon); et nende kõikide koosmõju pika aja jooksul toob kaasa kummulatiivse effekti, mis muudab ka kõrgemate taksonite olemust.
annaabi.ee 
