1904. aastal palus Prantsuse valitsus tuntud psühholoogidel Alfred Binet'l ja Theophile Simon'il töötada välja mõõdupuu koolilaste vaimse taseme määramiseks ja seda eelkõige selleks, et eraldada rumalamad lapsed targematest ning parandada sellega õpetamise efektiivsust. See panigi aluse esimesele intelligentsustestile, mida algselt nimetati selle loojate järgi Binet-Simon'i intelligentsustestiks ning, mis hiljem (1916) sai testi inglise keelde adapteerinud Ameerika psühholoogi Lewis Termani koduülikooli järgi nime Stanford-Binet skaala. See skaala leidis laialdast kasutust ning on sama nimetuse all tuntud ka tänapäeval, viimati revideeriti seda 1985. aastal (5). Testi loojate ülesandeks ei olnud uurida terviklikku nähtust, mida võiks kutsuda intelligentsuseks, vaid ennustada laste edasijõudmist koolis ja selleks see test kõlbas. Madalamad skoorid ennustasid halba edasijõudmist paremini, kui kõrged head. Algselt
8. Milline on raamatu kujundus (mis meeldib, mis mitte)? Raamatus on pildid suured ja mitte väga kirevate värvidega. Samas on nad kõik arusaadavad ja selged. Seal, kus on tekst, on valge osa, mis lihtsustab lugemist. 13 12. raamatu analüüs 1. Andmed raamatu kohta (autor, pealkiri, ilmumisaasta, illustraator) ,,Inetu pardipoeg". Illustreerinud Atelier Mosquito ja adapteerinud Agnes Vandewiele. Raamat on sarjast ,,Emme, jutusta mulle" 2. Kas raamat kutsub lugema? Palun põhjenda. Raamat kutsub lugema. Illustreeritud on väga ilusasti. 3. Millest raamat räägib? Ühest pardipojast, kes tegelikult oli luik. Esialgu kõik naersid tema üle, sest ta oli teistest lindudest erinev. Hiljem ga osutus ta väga suureks ja ilusaks luigeks. 4. Raamatu sisu (kas on arusaadav, kas on õpetlik?) Raamatu sisu on arusaadav ja õpetlik
1904. aastal palus Prantsuse valitsus tuntud psühholoogidel Alfred Binet'l ja Theophile Simon'il töötada välja mõõdupuu koolilaste vaimse taseme määramiseks ja seda eelkõige selleks, et eraldada rumalamad lapsed targematest ning parandada sellega õpetamise efektiivsust. See panigi aluse esimesele intelligentsustestile, mida algselt nimetati selle loojate järgi Binet-Simon'i intelligentsustestiks ning, mis hiljem (1916) sai testi inglise keelde adapteerinud Ameerika psühholoogi Lewis Termani koduülikooli järgi nime Stanford-Binet skaala. See skaala leidis laialdast kasutust ning on sama nimetuse all tuntud ka tänapäeval, viimati revideeriti seda 1985. aastal. In 1916, Terman adopted William Stern's suggestion that the ratio between mental and chronological age be taken as a unitary measure of intelligence multiplied by 100 to get rid of the decimals. The resulting "intelligence quotient" became known as the "IQ" and is now
annaabi.ee 
