Treeneri pidev enesetäiendamine, „know-how“ hankimine ja enesekasvatus. 1.2. Sporditreeningu spetsiaalprintsiibid (2 tundi) Suund maksimaalsetele tulemustele, süvendatud spetsialiseerumine ja individualiseerimine. Üldise- ja spetsiaalettevalmistuse ühtsus. Järkjärgulisus ja tendents piirkoormustele. Koormuse dünaamika lainelisus. Treeninguprotsessi tsüklilisus. Treeningu süsteemsus ja variatiivsus. Treeninguefektide pöörduvus. 1.3. Treeningu adaptatsioonilised aspektid (2 tundi) Kiir- ja kestusadaptatsioon. Adaptatiivne valgusüntees kui kestusadaptatsiooni alus. Dominandi printsiip adaptatsioonis. Adaptatsiooniliste muutuste järjestikkus ja heterokronism (eriaegsus). Adaptatsiooniprotsesside faasilisus. Organismi jooksev kohanemisreserv. Adaptatsiooni tüübid – „sprinter“, „staier“, „segatüüp“ ja nende arvestamine treeningus. 1.4. Kiirusvõimed ja nende arendamise metoodika (2 tundi) Kiiruse elementaar- ja komplekssed vormid
iseärasused. 9. Milline on valitud spordialal teie maksimaalne koormus? Treening tõstekangiga millel raskus 1KM >85% (1-3x) Nt. lamadessurumine, täiskükk, jõutõmme, rippes küünarvaret kõverdamine lisaraskusega… 10. Milliste tsüklite kaupa ehitatakse üles treeninguprotsess? Mikrotsükkel (nädal) Mesotsükkel (kuu) Makrotsükkel (aasta) TREENINGU ADAPTATSIOONILISED ASPEKTID. 11. Milles seisneb kiir- ja kestusadaptatsiooni erinevus? Üks tekib vahetult pärast treeningärritaja toime algust, teine tekib järk-järgult kõikide treeningmõjutuste kestva ja mitmekordse tegevuse tulemusena. 12. Mis on kestusadaptatsiooni füsioloogiline alus? Suureneb müosiini ja aktiini sisaldus - kontraktiilsed valgud;kasvab mitkondrite mass (energia tootimine); suureneb sarkoplsamaatiline retiikulum ;
tagamaks organismi süsteemide funktsioneerimise uuel tasemel ning funktsionaalsete struktuuride stabiilsus; 4. organismi negatiivne reaktsioon ülemääraste pingutuste, puuduliku toitumise, mitteküllaldase puhkuse, jms korral. Ratsionaalselt ülesehitatud treeninguprotsess eeldab kolme esimest adaptatsiooniastet, mille kaudu toimub organite (süda) ja funktsionaalsete süsteemide (aeroobne metabolism) kohanemine uute tingimustega. Adaptatsioonilised muutused, olles organismi vastureaktsiooniks väliskeskonna mõjudele, võivad kulgeda järgmiselt: 1. organite ja kudede struktuurelementide akumulatsioon, mis tagab nende funktsionaalse reservi kasvu; 2. liigutuste koordinatsioonistruktuuri täiustumine; 3. regulatsioonimehhanismide täiustumine, mis tagab funktsionaalse süsteemi komponentide kooskõlastatud tegevuse; 4
annaabi.ee 
