See lugu näitab, et kuigi Ciapperello oli tühipaljas suli, võitis ta läbi valede paljude inimeste austuse ja kuulutati isegi pühakuks. Minu teine loetud novell rääkis mehest, kes oli küll jõukas kuid ihkas rohkem varandust ja seetõttu kaotas kogu oma vara. Ahnus on üks seitsmest surmapatust. Kuigi see mees tegi pattu, siis elas ta õnnelikult ja sai pärast veel rikkamaks kui oli enne. Kolmas novell rääkis abtist, kes ihaldas ühte abielunaist. Oma tahtmise saamiseks mõtles ta välja plaani, mis selle naise abikaasa mõneks ajaks kõrvaldaks. Samal ajal, kui naise mees arvas, et viibib puhastustules, lõbutses abt tema naisega. See lugu näitas selgelt, et mungad ja eriti mungakloostri ülem, kes sel ajal pidasid end lihtinimestele suureteks eeskujudeks, olid just kõige suuremad patused. Neljas novell, mida lugesin rääkis noorest naisest, kelle armsama mõrvavad tema endi vennad
Ei ole vahet, mis seisusest inimesega on tegemist, kes oma tunnetele vastu ei suuda panna – neid leidub nii talupoegade, üliõpilaste kui ka vaimulike seas. „Dekameron“ räägib elust, täpselt sellisena nagu seda elati ja elatakse ka praegu. Boccaccio naerab välja kirikuteenrite pahesid, rõhutab nende moraalset süüd, eksimist loomuse ja looduse vastu. Ka munk võib olla tubli ja võimekas mees, kuid ei maksa teeselda askeeti. Esimese päeva neljas novell räägib loo mungast ja abtist, kes mõlemad sama tüdrukuga vallatlevad. Abt näeb munga alatut tegu pealt ning loodab teda selle eest süüdistada. Kongi sisenedes läheb tal endalgi noore tütarlapse peale veri keema ning ta vallatleb temaga. Sedasama nägi pealt ka munk. Kuna mõlemad on süüdi, käskis abt kõigest vaikida. Kuigi abt ja munk, kes peaksid mõlemad olema vagad ja eeskujuks teistele, alluvad süüdimatult oma ihadele. Kirjeldatud on, kuidas abt enda pattu õigustab: „Miks ei peaks
ühtlasi ka vallandada. Selliste prioraatide munki loeti Cluny munkadeks ja seal andsid ka nad oma mungatõotuse. _Lõdvem side valitses Cluny ja nende kloostrite vahel, mis järgisid Cluny kloostrielu reegleid ja kombestikku, olemata otseselt tema alluvuses. Paljud sellised kloostrid olid ühinenud societas'eks, teatud vennaskondadeks, mille liikmetel oli kohustus vastastikku üksteise eest palvetada. Sidemed Cluny kloostri ja harukloostrite puhul piirdusid isikliku sõltuvusega abtist. 3 Tsistertslaste ordu õiteaeg oli 12. saj. Nemad arendasid välja keerulise afilieerimis-, delegeerimis- ja representatsioonivõrgu, mis tagas informatsiooni liikumise ja subordinatsiooni. Keskseks printsiibiks oli afiliatsioon. Iga tsistertslaste kloostri rajajaks oli mõni teine klooster, mille alluvusse ta jäi, moodustades niiviisi kloostriteahela. Erinevalt benediktlaste iseseisvatest kloostritest valitses tsistertslastel kindel hierarhia ning erinevalt
annaabi.ee 
