Tegelikult pole sel vahet, kuidas absurdsust mõistetakse, sest mõttelõnga edasi arendades jõuame selleni, et absurdsus võib endast kujutada hoopis midagi uhket või heroilist. Kõige märkimisväärsemad teod sünnivad alati absurdiga kõrvuti olles. Heaks näiteks sobib siin kohal Kreutzwaldi loodud eestlaste eepos „Kalevipoeg“. Kreutzwald lõi „Kalevipoja“, olles ise arvamusel, et eestlased on väljasurev ja tulevikuta rahvas. Absurd, kas pole? Selles absurdsuses elame Eestis tänapäevalgi. Rein Taagepera on kirjutanud, et eesti rahva suurus läheneb sellisele kriitilisele piirile, millest alla poole laskudes pole meil enam võimalik eksisteerida täismõõdulise rahvusena. Tegelikult oleme sellele piirile juba rahvusluse tekkimisest saati õige lähedal. Suures osas kogeme seda kõik, kuid enda teadmata. Meie inimressurss on niivõrd väike, et sellest on tulenenud meie kultuurilised ja rahvuslikud iseärasused
Niipea kui absurdi tunnistatakse, muutub ta kireks, mis on piinavam kui ükski teine kirg. Aga küsimus on selles, kas inimene suudab selle kirega elada, kas ta suudab ennast selle võimukaile seadustele allutada ja põletada südant, mida see kirg samal ajal lakkamatult piitsutab. Absurdi ja enesetapu seos: küsimus, kuivõrd enesetapp on absurdi lahenduseks. Inimese kohta, kes ei vigurda, võib põhimõtteliselt väita, et tema teod on määratud tema tõekspidamistega. Veendumus eksistentsi absurdsuses peab järelikult tingima inimese käitumise." Absurdi müürid ,,Absurditunne võib ükskõik kellele ükskõik missugusel tänavanurgal näkku kärata. Niisugusena, nagu ta on oma ahastamapanevas alastuses, oma särata valguses on ta hõlmamatu . Absurd tekib irratsionaalsuse ja meeletu selguseiha vastandamisest, millele inimene oma sisimas alati kaasa heliseb. Absurd sõ1tub samavõrd inimesest kui maailmast. Ta on esialgu ainus side nende vahel
o Absurdi alguseks on lihtne ,,rahutus", kui inimesel tekib ühel päeval tülpimus oma harjumuspärasest elust ning ta mõtleb ,,milleks?". Universumis, mis on ilma jaetud illusioonidest ja kirgastustest, tunneb inimene end voorana. Ta on maapaos, kust ei ole tagasiteed, sest puudub kaotatud isamaa malestus ja t[otatud maa lootus. See uletamatu lohe inimese ja tema elu, naitleja ja dekoratsioonide vahel tekitabki absurdsusetunde.( lk 9) Veendumus eksistentsi absurdsuses peab tingima inimese kaitumise kuivord on enesetapp absurdi lahenduseks. Absurditunne voib ukskoik kellele ja ukskoik missugusel tanavanurgal nakku karata oma ahastamapanevas alastuses, oma sarata valguses on ta holmamatu.(lk 12) Voibolla saame sellest tabamatust absurditundest aimu, kui vordleme tema avaldusi erinevate, kuid sugulaslikes maailmades, ja nimelt aru, elukunsti ja kunsti maailmas. Alguses
annaabi.ee 
