Kunstivabaduse tõmmet tunti kogu "idablokis" ju kõikjal, kuid selle tegelik avaldumisjõud sõltus kohalike võimude leebusest. Baltimaadel eelistasid kohalikud võimud vaadata vähem ohtlikele opositsioonivormidele üldiselt läbi sõrmede. Abstraktne maal, atonaalne muusika, vabavärss, teadvusvooluromaan, mis Moskvas või Leningradis kõik olid keelatud, võisid Baltikumis teatud määrani vaikselt õilmitseda. Teatris oli muutuste esimeseks ilminguks kohati absurdidraamat meenutavate näidendite väike laine 1960. aastate lõpupoolel. Niisuguste näidendite tinglikkus lubas käsitleda laiemaid ja üldisemaid eksistentsiaalseid küsimusi, mõnevõrra ka totalitaarsuse julmust ja tobedust. Sellele järgnes 1969. aastal alanud radikaalsem teatriuuendus ning see avaldus näidenditekstidega ümberkäimise vabaduses, lavategevuse agressiivsuses ja füüsilisuses, sümbolite ja metafooride ohtras kasutamises.
Euroopa "rahvademokraatiaid" kui Venemaad ennast. Abstraktne maal, atonaalne muusika, vabavärss, teadvusvooluromaan, mis Moskvas või Leningradis kõik olid keelatud, võisid Baltikumis teatud määrani vaikselt õilmitseda. Järjest rohkem andis tunda ühiskondlik surutis. Üheks vastuseks sellele oli pöördumine oma ajaloo ja "juurte" poole, mida kõige paremini esindas Mikk Mikiveri Eesti-aineliste lavastuste Teatris oli muutuste esimeseks ilminguks kohati absurdidraamat meenutavate näidendite väike laine 1960. aastate lõpupoolel. Neid kirjutasid enamasti luuletajad, näiteks Artur Alliksaar, Ain Kaalep ja Paul-Eerik Rummo. Niisuguste näidendite tinglikkus lubas käsitleda laiemaid ja üldisemaid eksistentsiaalseid küsimusi, mõnevõrra ka totalitaarsuse julmust ja tobedust. Sellele järgnes 1969 alanud radikaalsem teatriuuendus, mida kandsid tollal "Vanemuises" tegutsenud noored lavastajad Evald Hermaküla ja Jaan Tooming, ajutisemalt ka Kaarin Raid.
Brechti teatrikirjutus hakkab silma. Smuulilt saame Brechtiliku komponendi kätte. Asi ei ole eriti draamauuenduse seisukohalt päris selge. 60ndate lõpul A. Artaud, J. Grotowski, P. Brook. Otsitakse erinevaid võimalusi. Üks võimalus, mis 66ndast õhus, on see, et otsitakse kontakti absurdidraamaga. Esimesed Becketti katset 60ndate keskel. Selle juures ei saa öelda, et absurdidraama hakkaks keskset rolli mängima. Kogu uuendus absurdi läheduses toimub, ei saa öelda, et tehakse palju absurdidraamat. Kui Eesti teatris hiljem absurdidraama laine tuleb, siis tõlgitud tekstide kaudu. Laine ühisnimetajad: Epner kasutanud "metafoorne draama". Modernistlik laine. Modernistlik iseloom hästi äratuntav. Kui püüda mõiste kaudu täpsustada, mis tüüpiline, siis kasutada mudeldraama mõistet. Selles mõttes, et mingid mudelsituatsioone konstrueeritakse. Luuakse tinglik kujuteldav maailm, mis tahes võtmes
annaabi.ee 
