inimliku pitseriga märkimine. Kui inimene veenduks, et ka universum võib armastada ja kannatada, oleks ta lepitatud. Sokratese ,,Tunne iseennast" on niisama palju väärt kui meie pihiisade ,,ole vooruslik". Nad mõlemad väljendavad igatsust ja ühtlasi teadmatust. Kui tuleks kirjutada inimmõtte ajalugu, millel on tõesti mingi tähendus, siis tuleks sellest lakkamatu kahetsuse ja võimetuse lugu. [ -- ] Meie mõistmisenälg, meie absoluudiigatsus on seletatav just nimelt selle tõttu, et me võime mõista ja seletada paljusid asju. Mõttetu on mõistust täiesti eitada. Tal on oma ala, kus ta teovõimas, ja see on inimlik kogemus. Seepärast tahamegi kõike seletada. [ -- ] Inimeselt nõutakse hüpet. Aga kõik, mis ta oskab vastata, on see, et ta ei mõista selle hüppe vajadust, et tema meelest pole see silmanähtav. Ta tahab nimelt teha ainult seda, mida ta hästi mõistab
· Märgatavat osa luules etendasid neil aastail noored autorid. Üksteise järel debüteerisid Heiti Talvik, Betti Alver, Bernard Kangro, August Sang, Uku Masing, Paul Viiding ja Kersti Merilaas. Nende ja M. Raua luulest avaldati 1938. a. koondkogu "Arbujad". Pärast seda hakati neid luuletajaid nimetama arbujaiks. Peale omavahelise sõpruskondliku suhtlemise sidus neid kõrgendatud vaimsuse nõudlemine, noorusromantiline täiuse- ja absoluudiigatsus, täpne vormikäsitlus ja puhas luulekeel. Luule üldilmelt seisid arbujad, eriti nende juhtpoeedid B. Alver ja H. Talvik, lähedal sellele laadile, mida väljakujunenud meistritena esindasid M. Under ja J. Sem-per. · Silmapaistvalt tähtis osa luules oli sel ajal lüürilisel enesetunnetusel. Ajajärgu luulet iseloomustasid vaimse ja esteetilise vabaduse kuulutamine ning vastuseadmine võimu teenivale literatuurile. · M. Under, J. Semper jt
· Märgatavat osa luules etendasid neil aastail noored autorid. Üksteise järel debüteerisid Heiti Talvik, Betti Alver, Bernard Kangro, August Sang, Uku Masing, Paul Viiding ja Kersti Merilaas. Nende ja M. Raua luulest avaldati 1938. a. koondkogu "Arbujad". Pärast seda hakati neid luuletajaid nimetama arbujaiks. Peale omavahelise sõpruskondliku suhtlemise sidus neid kõrgendatud vaimsuse nõudlemine, noorusromantiline täiuse- ja absoluudiigatsus, täpne vormikäsitlus ja puhas luulekeel. Luule üldilmelt seisid arbujad, eriti nende juhtpoeedid B. Alver ja H. Talvik, lähedal sellele laadile, mida väljakujunenud meistritena esindasid M. Under ja J. Sem-per. · Silmapaistvalt tähtis osa luules oli sel ajal lüürilisel enesetunnetusel. Ajajärgu luulet iseloomustasid vaimse ja esteetilise vabaduse kuulutamine ning vastuseadmine võimu teenivale literatuurile. · M. Under, J. Semper jt
annaabi.ee 
