Sotsialiseerumine on protsess, mille vahendusel õpime hoiakuid, norme, motiive ja käitumismudeleid, mida peetakse sobivaks ühiskonna täieõiguslikele ja aktiivsetele liikmetele. Algteadmised ja oskused sellest, kuidas toimib füüsiline ja sotsiaalne keskkond, loovad aluse sotsiaalse kompetentsuse kujunemiseks. Sotsiaalne kompetentsus kujutab endast võimet suhelda ning olla teistega vastastikustes seostes kasulikul, abivalmil ja toetaval viisil (Lindgren ja Suter, 1994). Rääkides sotsiaalsest kontekstist lapse arengus ei saa mööda Võgotski sotsiaalkultuurilisest teooriast ja sotsiaalse õppimise teooriast. 3 Võgotski sotsiaalkultuuriline teooria (Veer ja Valsiner, 1991; Kozulin, 2003) sai alguse 1920. 30. aastatel. Võgotski arvates mõjutab keskkond otseselt lapse arengut
2) propositsiooniline akt viitamine, preditseerimine 3) illokutiivne akt eesmärgi taotlemine Searle jagab kõik laused 5 tüüpi: representatiivid (nt väide, järeldus), direktiivid (nt küsimus, taotlus), komissiivid (nt lubadus, ähvardus), ekspressiivid (nt tänuavaldus, vabandus), deklaratsioonid (nt laulatus, vallandamine). Kooperatiivsusprintsiip Kuulaja eeldab, et kõneleja ütleb kasulikema asja, mida suudab, ja teeb seda abivalmil moel: räägib nii tõest, informatiivset, asjakohast kui arusaadavat juttu kui võimalik. Tee oma panus vestlusesse selliseks, nagu lausungi hetkel vestluse eesmärk/suund nõuab. Eeldusel, et printsiipi järgitakse, saab kuulaja aru, mida kõneleja tegelikult öelda tahab. Nii välistatakse võimalus, et ta pole abivalmis, ja tõlgendatakse ta juttu vastavalt sellele. Kui lausungi tavatähenduse korral oleks tegu printsiibi rikkumisega, on kõneleja tahtnud mõista anda midagi muud
kontekstis, mis erineb eelnevalt tunnis käsitletud näitest. Laiendatud võimalustega harjutamine näitab, kui hästi on õpilane tegelikult uue oskuse omandanud. Õpetajal on võimalik kogu protsessi jälgida ja tulemusi analüüsida, et hinnata iga õpilase teadmisi ja oskusi. Keeleoskuse hindamine ja tagasiside Keelekümblusõpilasi tuleks kiita mitte ainult siis, kui nad õigesti vastavad, vaid ka siis, kui vastus on õigele päris lähedal. Õpilasel on toetaval ja abivalmil viisil vaja teada saada, kuidas tema keeleoskus areneb. Ta vajab informatsiooni, et terviklikus pildis edasi liikuda, õpetaja on siin pigem julgustava ja toetava treeneri kui kriitiku rollis. Keelekümblusõpetaja peab keskenduma sõnumile, mida laps tahab edastada, mitte grammatika-, õigekirja- või väljendusvigadele. Kui vead ei moonuta põhilist tähendust, siis märgib õpetaja endale üles veel arendamist vajavad aspektid ja kavandab ühe elemendi kaupa tegevust ja
annaabi.ee 
