välja, nii-öelda lahe olemine saab prioriteediks või lausa kinnisideeks ja elu allakäik hoogustub jõudsalt. Sellised sündmused leiavad aset eeskätt põhikoolis - umbes seitsmendas-kaheksandas klassis. Need on hetked, mil on kõige rohkem vaja lähedaste tuge ja suunamist, sest sellises eas noored veel ei mõista, millega nad mängivad. Nad ei tea, et hiljem on kõike tehtut väga raske parandada ja see on üha kasvav probleem tänapäeva tehnikaühiskonnas, mis paneb tahes- tahtmata abiotsivalt õpetajate poole vaatama. Õpetaja peaks olema justkui teeviit, mis näitab suunda ühtviisi kõigile, selekteerimata abivajajaid. Nii nagu üksiku rändaja tulevik sõltub ühest pealtnäha tähtsusetust metallpostist, niisamuti on õpilastega, kellel tihtipeale on neid poste isegi rohkem kui üks. Noorte olukord võib nüüd tunduda hästi ilus ja roosiline, kuid tegelikkuses see siiski nii ei ole. Probleemiks osutub isegi postide äratundmine, rääkimata info ammutamisest
Sellepärast oligi Seneca kõik tema eelseisvad kõned varakult valmis kirjutanud. Seneca leidlik retoorika võttis noore keisri kriitikutel tuule tiibadest ühe lausega: Ma olen noor ja ei tea midagi kodusõdadest ega sisetülidest, ma ei too kaasa vihkamist ega solvanguid, mida ma oleksin pidanud taluma, ega mingit kättemaksuhimu.,, Senat külvas uue keisri üle kõikmõeldavate austusavaldustega. Nero ei saanud aru, mis temaga sündis. Vahetevahel pööras ta pilgu abiotsivalt Seneca poole ja see noogutas julgustavalt. Ühe korra kutsus Seneca oma hoolealuse kõrvale, siis kui senaatorid pakkusid Nerole tiitlit pater patriae isamaa isa. Pärast viivitust tänas vastne keiser auavalduse eest, kuid palus mõista, et ta on selle tiitli jaoks liiga noor. Nii võitis ta ka viimsed skeptikud enese poolele võitnud. Leiba ja tsirkust Iga viies Roomlane, seega kakssada viiskümmend tuhatinimest elas esimesel Kristuse-järgsel
Laanes, soode ja rabade taga, kust kurg ka ainult lennates üle pääseb, on mägi, mäe sees allikas ja koobas. Ja paari? Paari paneb meid jumal. Tule, kui sa minu oma oled! PEREMEES. Haa! Asjata petad sa poissi! Sellel on aru peas! TIINA. Tule, Margus! MARGUS (on sõnadeta õnnetu). TIINA (kurvalt). Kui sa ei tule, Margus, siis... ütle, et sa ei tule! MARGUS. See ei ole ju võimalik! See oleks ju meeletus! Me peame teise tee leidma, me peame... (Vaatab abiotsivalt isa ja ema otsa ja jääb nende kivistunud nägusid nähes vait.) TIINA. Sa ei tule? MARGUS (laotab õnnetult käsi, jääb vait). TIINA (meeleheitlikult Marguse poole). Sinagi ehk usud nüüd, et ma... libahunt olen? Oh jumal! Meel läheb segi! Ma ei tea seda ju! Võib-olla oli siis minu ema see... ja mina... olen seda verega temalt pärinud ja see mürk... (Käsi ringutades.) Oh jumal, ma ei tea seda ju! (Vaarub.) PERENAINE (valjult)
annaabi.ee 
