ANATOOMIA 16. LOENG 13.10.11 Hingamine Hingamiselundkonna moodustavad ninaõõs, kõri, hingetoru ehk trahhea, bronhid (vasak ja parem bronh), bronhid omakorda jagunevad bronhioolideks, kopsud, hingamislihased (diafragma, roietevahelised lihased). Hingamise abilihasteks on õlavöötme- ja kõhulihased. Kopsud on kaetud õhukese sidekoelise kopsukelmega (e. pleura), millel on sisemine ja välimine leste. Väiksed roietevahelised lihased võimaldavad roided üles tõsata, rindkere laieneb, võimaldavad langetada rindkere. Seljapeale jäävad trapetslihased. Hingamisiseärasused lastel
Kopsukelme venitub ja kopsusisene ruumala suureneb ning õhk imetakse kopsudesse. Väljahingamisel (ekspiirum) roietevahelised lihased ja diafragma lõtvuvad, roided langevad alla ja diafragmakuppel tõuseb üles. Kopsuõõne ruumala väheneb, rõhk rindkeres ja pleuraõõnes ning kopsudes suureneb. Selle tulemusena surutakse õhk välja. Väljahingamist loetakse pasiivseks protsessiks (see ei ole töö). Hingamisel osalevad roietavahelised lihased ja diafragma. Abilihasteks on õlavöötme ja kõhulihased. Normaalse rahulolekuhingamise juures abilihaseid vaja ei ole. Hingamisteede ülesanded: 1. Atmosfääriõhu juurdetoomine sissehingamisel 2. Alveolaarõhu äraviimine väljahingamisel-õhu kvaliteedi kontroll 3. Sissehingatava õhu puhastamine-ninaõõnes 4. Sissehingatava õhu soojendamine ja niisutamine-ninaõõnes Hingamissagedus hingamisliigutuste arv minutis. Naisel 15-20x`, meestel 12-15x´.
Väljahingamist loetakse passiivseks protsessiks. Kopsu pleuraõõne hermeetilisuse rikkumisel rõhud väliskeskkonnas ja pleuraõõnes võrdsustuvad (NB! Normaalselt on pleuraõõnes rõhk atmosfäärirõhust madalam ja nüüd tungib õhk pleuraõõnde surudes pleura sisemisele lestmele ja sealt edasi kopsukoele). Nii võib pleura vigastuse tagajärjeks olla tõsine hingamishäire. Seega on hingamises osalevateks lihasteks roietevahelised lihased ja diafragma; hingamise abilihasteks õlavöötme ja kõhulihased. Normaalse rahuolekuhingamise juures abilihased ei osale. Kopsude inspiratoorsel laienemisel juhitakse atmosfääriõhk haruneva torude süsteemi kaudu gaasivahetuspiirkondadesse. Trahhea kaudu jõuab õhk mõlemasse peabronhi ja jaotub siis bronhiaalpuu järjest peenemaks muutuvatesse harudesse. Kuni terminaalbronhioolideni on hingamisteedel üksnes õhku juhtiv funktsioon. Neile
??): sisemine ja välimine – nende vahele jääb pleura õõs. Kopsukelme on liikuv ja vastavalt sisse- või väljahingamisele muutub pleura õõne ruumala ja rõhk. Pleura õõs on hermeetiliselt suletud, välisõhk sinna ei pääse. Hingamiselundite hulka kuuluvad ka hingamislihased. Hingamise põhilihasteks on roietevahelised lihased: sisemised ja välised. Põhihingamislihasteks on ka diafragma. Hingamisel on elunditel ka abilihased – nende abil saab hingamist muuta sügavamaks. Abilihasteks on õlavöötme- ja kõhulihased. Hingamiselundite iseärasused lastel * Ninaõõs kitsas ja limaskest õrn, veresoonterikas. Imik ei oska läbi suu veel hingata ja tema puhul on nohu esialgu tõsiseks probleemiks – takistab hingamist. Pisaranäärmete ja ninaõõne vahel on avar kanal – infektsioon kandub ninaõõnest silma. Ninaõõne kõrvalkoopad on puudulikult arenenud – põskkoopad ja koopad otsmikupiirkonnas. Nende kõrvalkoobaste põletikke on väikelastel/imikutel harva
annaabi.ee 
