Ahelreaktsioon. Ajalooliselt esimene tuumaenergia saamise viis põhines raskete tuumade lõhustumisel. Päris hästi lõhustuvad mendelejevi tabeli lõpus olevad radioaktiivsed elemendite tuumad neutronite toimel, kui neelates liigse neutroni tuum ergastub, deformeerub ja laguneb kaheks kildtuumaks. Kõige paremini lõhustuvad neutronite toimel uraani isotoobi ja plutooniumi isotoobi tuumad. Neid isotoope kasutatakse tuumade lõhustumise ahelreaktsiooni tekitamisel tuumareaktoris ja aatomipommis. Aatomipommis on tuumalaeng esialgu mitmes osas, mille massid on väiksemad kriitilisest. Lõhkamisel viiakse need tükid tavaliste lõhkelaengute survel kokku. Click to edit Master text styles Second level Tuuma Third level lõhustumine Fourth level Fifth level tuumarelvast
hulgaliselt avasid, milles on grafiitvardad (vt joonis). Grafiidil on
tähtis omadus: ta neelab neutroneid. Vardaid reguleeritakse pidevalt,
et uusi neutroneid vabaneks sellises koguses, et me reaktorist ikka
pidevalt energiat saaksime, kuid protsess plahvatuseks ei kujuneks.
Aatomipommi tööpõhimõte pole samuti keeruline: aatomipommis on
kaks eraldi asetsevat uraani tükki, mille massid ei ületa kriitilist
massi (m
dollarit ajaloo suurimas teaduslikus õnnemängus, ja me võitsime." Aatompommi katsetamine Uuringud aatomipommi loomiseks algasid USAs veebruaris 1940. Valitsus eraldas selleks teadlastele 6000 dollarit. Kuid 1942. aastaks olid tööd muutunud üle USA nii laialdaseks, et juhtimise võttis enda kätte sõjadepartemang. Füüsik J. Robert Oppenheimer California ülikoolist Berkeleys oli kuulunud demokraatide vasakusse tiiba juba enne Hispaania kodusõda. Tema alustas uraan-235, aatomipommis lõhustuva uraaniisotoobi eraldamist 3 looduslikust uraanist otsemaid, kui Saksamaa septembris 1939 Poolasse tungis. Niipea kui talle võimaldati juurdepääs salastatud dokumentidele ja töödele, asutas ta Santa Fe lahedal New Mexicos laboratooriumi, milles juhtis tuumalõhustumist uurivat teadlasrühma, valmistamaks ette aatomipommi loomist. Tulemusi demonstreeriti väikesele sõjaliste
Plutoonium on keemiline element järjenumbriga 94, mille kõik isotoobid on radioaktiivsed. Plutooniumi looduses piisavalt ei leidu, ning seda toodetakse tuumaelektrijaamades uraani isotoopide lõhustumisel. (Tuumapomm, 2014) 1.1 Termotuumapomm Termotuumapommi ehk vesinikupommi puhul on tegu kõige võimsama relvaga mida inimkond on kunagu ehitanud (Maran, 2017). Vesinikupomm on tavalise aatomipommiga sarnane. Aatomipommi ja vesinikupommi vahe seisneb selles, et aatomipommis toimub raskete tuumade lagunemine, siis vesinikupommis toimub lisaks ka kergete tuumade ühinemine. Kerged tuumad nagu LiD ja vesinik ühinevad. Rasked tuumad nagu U238 lagunevad. Tuumade ühinemisel ja lagunemisel saadud energiat kasutatakse termotuumareaktsiooni süütamiseks. Vesinikupomme hakati valmistama sellepärast, et tuumade lõhustumisele toetuvat energiat ei saanud suurendada, kuna seda oleks läinud liiga paljuks ja see on ohtik
Aatomireaktori tööpõhimõte
Põhimõte on jällegi lihtne. Uraani tükis algatatakse neutroniga ahelreaktsioon. Et see ei
kujuneks plahvatuseks, on uraani tükis hulgaliselt avasid, milles on grafiitvardad. Grafiidil on
tähtis omadus: ta neelab neutroneid. Vardaid reguleeritakse pidevalt, et uusi neutroneid
vabaneks sellises koguses, et me reaktorist ikka pidevalt energiat saaksime, kuid protsess
plahvatuseks ei kujuneks.
Aatompommi tööpõhimõte
Aatomipommis on kaks eraldi asetsevat uraani tükki, mille massid ei ületa kriitilist massi
(m
annaabi.ee 
