Suuremas sumbkülas hargnes see mitmes suunas, moodustades ristumiskohtadel väikesi väljakuid. Eristatakse tihedaid ja hõredaid sumbkülasid. Neil kõigil on ühtne, põldudest eralduv hoonestatud külaala, kuhu on koondunud enamiku või kõigi talude õued. Sumbkülad olid levinud Põhja- Eestis ja saartel. Talu kõige tähtsam hoone oli rehielamu, mis hakkas kujunema I aastatuhandel m.a.j. üheruumilisest kerisahjuga suitsutoast, millele II aastuhande algul seoses maaharimise arenguga lisandus rehealune, mis täitis peamiselt majapidamisruumi ülesannet. Rehealusel oli esi- ja tagaseinas lai värav, kust sügisel vili sisse veeti. Talvel hoiti rehealuses koduloomi ja heina ning põhku. Rehetuba kasutati aastaläbi eluruumina. Toa taganurgas asus suur pae- või maakividest suitsuahi, mille ees lahtisel koldel valmistati perele toitu ja loomadele sööta. Kütmise ajal lasti suits välja rehetoa välisukse kaudu
Akkadlaste kuningas Saragon I rajas 24 saj keskel suurriigi, mis allutas Sumeri, Elami, Süüria ja osa Väike-Aasiast. Tekkis ajaloo esimene paljurahvuseline impeerium. Rahvaste paabel, peamiselt semiidid ja semiidistunud sumerid. Akkadi keel omandas piirkonnas keskse koha, mis püsis läbi Vana-Banbüloonia, Assüüria ja Kaldea riigi ning isegi kauem. Akkadi riik lagunes siiski peatselt ja toimus sumeri (osaliselt semiidistunud) linnriikide taassünd (nn sumeri renessanss). II aastuhande alul ühendas sumeri alad Umma kuningas, kuid 18 sajandi lõpus eKr langes Sumer Babüloonia ülemvõimu alla. Sumerid semiidistusid üha rohkem ja kadusid eraldiseisva rahvana ajalooareenilt. Sumeri kultuur mõjutas aga tugevalt Babüloonia ja teiste semiidi rahvaste kultuuri. Sumeri keel säilis kaua religiooni, teaduse ja hariduse keelena (umbes nagu ladina keel keskajal) – väidetavasti oskasid Babüloonia preestrid veel Rooma ajal sumeri keelt.
kambrist (kambritest). Mõnikord olid rehealuse otsas tall või laut ja küün või kuur. Väiksemad kõrvalruumid olid koda, sahver ja aganik. Rehemaja oli elamu, mis täitis ühtlasi mitut majandusotstarvet: viljakuivatamine ja -peksmine, loomade hoidmine; seal valmistati ka enamus talu tarbevarast. Rehielamu hakkas kujunema I aastatuhandel m.a.j. üheruumilisest kerisahjuga suitsutoast, millele II aastuhande algul seoses maaharimise arenguga lisandus rehealune. 17. sajandil on esimest korda mainitud kambreid, mis 19. sajandiks olid olemas peaaegu kõigil rehemajadel. Need olid aga veel küttekoldeta ruumid, mida kasutati peamiselt panipaigana ja ainult soojal ajal eluruumina. 19. sajandi teisel poolel hakati rehielamut, eriti kambrite osa täiustama: ehitati uued korstnaga küttekolded, mitu kambrit, eraldi köök ning nendele laudpõrandad ja -laed, suured aknad, mõnel
annaabi.ee 
